Lõpuks ometi oli Alice vaba. See
oli hea tunne. Ta ei teadnud ise ka miks ta oli nii kaua sellest viimasest haprast niidiotsast kramplikult kinni hoidnud. Oli haaranud sellest nagu uppuja õlekõrrest, sest millegipärast oli tal tunne, et muidu vajub ta põhja ja ei saagi enam pinnale. Saatus oli talle küll mitu korda märku andnud, et on aeg jälle oma elu elama hakata, aga tal polnud julgust. Eelkõige muidugi usku endasse. Ilmas on ju küll inimesi, kes olid oma otsustes ja valikutes täiesti kindlad ja kõigutamatud ning teadsid täpselt, mida tahavad. Alice ei kuulunud nende hulka. Maailm oli ju suur ja lai ning seal jätkus ruumi ka kõhklevatele. Siiski oli kõik Alice enda valikutes kinni ja ta ei tohiks kahetseda seda, mis tehtud, vaid hoopis seda, mis oli tegemata jäänud. Telefoni operaatorit vahetades jäi Alice ilma oma ilusatest sõnumitest. Tegelikult teadis ta neid kõiki peast. Iga sõnumiga tuli meelde just see päev, millal ta oli selle saanud. Kirjutada Vello oskas. Ta teadis teed naiste südamesse. Järgmisena kadusid tema arvutist logifailid ja siis kõik pildid. Ikka ja jälle oli ta lugenud kõike algusest peale ja süda täitus kurbusega. Kunagi oli ta olnud eriline ja vajalik. See oli nagu soola raputamine haavale, aga ta pidi neid ridu lugema. Keegi polnud temale midagi nii ilusat varem kirjutanud. Muidugi oli ta mehele tänulik. Tänu temale oli ta jälle elama hakanud. Ta poleks iial uskunud, et on võimeline veel armastama. Alice oli ju nii katki olnud. Lõpuks jäi ta ilma ka sellest kõige viimasest, mis oli teda veel natuke Velloga sidunud. Esimesel nädalal oli rahutus hinges. Midagi oli puudu ja ta ei leidnud kusagil asu. Ta elurutiin oli ränga hoobi saanud.
Alice oli ise ka juba päris tükk aega aru saanud, et see oli vale olnud, aga tal polnud nii palju tahtejõudu, et sellest loobuda. Kui mitu korda oli ta ennast proovile pannud, aga ikka sai tema naiselik nõrkus temast võitu. Viimasel ajal tegid need kõnelused hoopis ta meeleolu nukraks. Kõik oli ammu teisiti. Alice ei tundnud enam seda Vellot. Temaga rääkis võõras mees.
Nüüd üle hulga aja lugedes tundis ta esimest korda, et "liblikad" olid kõhust kadunud. Kõik tundus hoopis nii labane.
