pühapäev, 31. juuli 2011

Seal tähtede taga.


Alice elus oli kõik hästi. Ants oli hell ja hoolitsev. Eriti õnnelikuks tegi teda see, et mees oli ta tütre omaks võtnud. Juba ammu suhtus ta temasse nagu oma lapsesse ja alati küsis, kuidas tal läheb ja kas kõik on olemas. Alice ei vajanudki abi, talle piisas teadmisestki, et võis hätta jäämise korral Antsule loota.
Alicele meeldis neid kahte vaadata. Kui tütrel oli kuskile minek küsis Ants alati, kas
tal raha ikka on ja millal ta koju jõuab. Sinna juurde kuulus veel isalik musi otsaette ja kalli. Jah aeg möödus kiiresti. Allari surmast hakkas juba neljas aasta täis saama. Seda oli raske uskuda. Valu polnud päris kadunud, aga natuke tuimemaks oli küll jäänud.
Õhtul netis ühte sõnapaari guugeldades leidis Alice ühe blogi. Alguses hakkas ta seda automaatselt lugema. Mida rohkem ta luges, seda selgemaks talle sai. Ta tundis seda inimest. See tõi Alicele kõik jälle meelde tegi talle rohkem haiget, kui ta arvata oskas. Ta ei saanud enne lugemist lõpetada, kui oli kõik läbi lugenud. Kõik viimse reani , isegi kommentaarid. Pisarad jooksid sorinal, aga lõpetada ka ei suutnud. Mõnda postitust luges lausa mitu korda. See oli talle nii tuttav tunne. Midagi sellist oli ta ise ka läbi elanud. Just need viimased sõnad ja see süütunne. Kas ta oleks midagi saanud muuta, kui oleks sellel õhtul koju jäänud? Allari juures olnud ja keelitanud teda mitte sõitma minema. Tal oli nii kahju. Mehest ja lastest ja naisest ja kõigist, kes seda pidid läbi elama. Miks on vahel elu nii karm? Miks võetakse just need kõige paremad, südamlikumad ja vajalikumad. Kurjategijad, mõrtsukad, ahistajad elavad rõõmsalt ja teevad oma koletuid tegusid. Öeldakse küll, et kellelegi ei panda raskemat koormat, kui ta kanda jaksab, aga kas see pole juba küllaltki raske. Kui raske peab siis see koorem olema, mida me peame jaksama kanda?
Lähedase inimese kaotus mõjutab tugevalt meie tundeid. Lein nõuab vaikset aega ja ruumi meie elus. Alice ei suutnud kunagi leppida selle väljendiga, mis talle oli korduvalt öeldud. Allaril on nüüd parem seal, kus ta nüüd on. Kuidas sai tal parem olla? Ta polnud ju ometigi siin Alice juures. Ta vihkas neid, kes ütlesid, et nad teavad, mida ta tunneb. Mitte keegi, kes polnud seda läbi elanud, ei saanud seda teada. Keegi ei tohtinud talle öelda, et aasta või kahe või kolme pärast on ta täiesti terve. Ta ei saanud ju iialgi enam päris terveks. Temast ei saanud enam kunagi päris endist naist ega ema oma lastele. Ta õppis küll leppima Allari surmaga ja edasi elama hoolimata tema eemalolekust, aga süda igatses ikkagi. Suur tükk sealt oli puudu. Vahel püüdsid kõik Alicega sellest rääkida ja teda mõista, aga tema oleks hoopis miljoniks killuks tahtnud kukkuda.Vajuda kuskile põranda prakku ja mitte kellelegi nähtav olla. Kõik tundus nii ebatõene ja kaotust oli ikka veel raske tunnistada. Ta koges ahastust, kurbust, suurt segadust, tühjust. Talle polnud võõrad ka hirm süütunne isegi viha. Tihti valdas teda lihtsalt tundetus ja tuimus. Sellele tunnete virr-varrile ei saanud isegi nime anda.
Magamisest ei tulnud öösel muidugi midagi välja. Alice oli liiga segaduses. Ta surus ennast ainult Antsu vastu, võttis tal kõvasti ümbert kinni ja pisarad voolasid omasoodu. Hinges oli selline kurbus ja tühjus ja nii valus.
Vastu hommikut tuli lõpuks uni koos unenäoga. Ta polnud Allarit enam ammu unes näinud. Nüüd ta tuli tema juurde ja süles oli tal väike beebi.
"Ma hoolitsen su beebi eest ja tõin ta sulle näha": olid ta esimesed sõnad. Allar oli habemesse kasvanud ja kuidagi vanemaks jäänud. Seljas oli tal kott. Alice suutis ainult küsida, kus ta nii kaua oli olnud? Miks ta varem ei tulnud Alicet vaatama? Allar vastas, et tegi tööd ja tõi talle raha, et ta ei peaks enam muretsema. Kohe pidi tulema ka auto talvepuudega. Just kõik need asjad, millest Alice iga päev nii palju mõtles. Südamesse tuli selline kerge tunne, et ärgates tundus nagu see kõik oleks päriselt olnud.

kolmapäev, 20. juuli 2011

Mõtetes.



Alice tahtis vahel lihtsalt nutta. Omaette nukrutseda,peitu pugeda kõigi eest, et keegi ei peaks nägema tema märgi silmi ja nõrkusehooge.Tegelikult tahtis ta paljusid asju, kuid miskipärast ei saanud neid enam. Kõik oli muutunud, ta ise, inimesed tema ümber, kogu ta elu. Pisarad jätsid ta näole jäljed, sõnad jäid kurku kinni, valu tungis südamesse ja hinge. Pisarad olid nii pisikesed, aga tulised ja soolased. Nad tegid haiget. Kas keegi teadis üldse, kui palju haiget võivad teha pisarad ? Elu ei olnud ju ainult vikerkaar, mis koosnes ilusatest värvidest. Miks pidi ta alati mõtlema ainult sellele, millest ta puudust tundis ja mitte kunagi sellele, mis tal juba olemas oli? Oleks tahtnud hoopis naeratada, et pääseda sellest lõputust kurbusest. Polnud mingit vahet, kas ta elas minevikus või tulevikus. Naeruväärne oli kogu aeg oodata seda erilist hetke, mis avaks talle elu kogu oma tähendusrikkusega. Hommikul ärgates oli esimene mõte, et homme hakkan elama. Ta ei märganudki, et tegelikult voolas elu nagu vesi ta sõrmede vahelt läbi.
Ei tohiks ju karta elada, haiget saada, eksida. Kõik see oli loomulik ja kuulus elu juurde. Alice oleks võinud ju kedagi õnnelikuks teha. Just teda, keda ta uskus armastavat, kes oli tema jaoks tähtis, kes andis talle jõudu ja armastust, et edasi liikuda. Pole tähtis mitu neid inimesi tema elus oli. Oluline oli see, et olemas oli keegi, kelle nimel elada, armastada. Ta ju teadis, et ta ei ole üksi, et oli olemas tema, kes teda armastas ja kes teda vajas. Kui Alice ainult suudaks endas selle tunde üles leida, mitte kartma hakata ja põgeneda. Põgeneda selle tunde eest, lukustada oma süda ega mitte kedagi enam sisse lasta. Kõige lihtsam teeselda, et tal polegi südant, et keegi ei saaks seda seespoolt uuristada. Just nagu õunauss õuna.Tükk tüki haaval.


Mõtisklus.



Mis ma andsin, see mul on, mis ma kulutasin see mul oli, mille hoidsin endale, selle kaotasin.
Alice teadis, et vahel võib üks lause öelda ja mõtlema panna rohkem, kui terve pikk romaan.Väga paljud mõtlevad ainult endale ja sellele, et neil oleks hea. Just nemad peavad saama seda, mida nad tahavad. Soovid, soovid, soovid. Mõtted jooksevad peas ringi. Ööhääled on mõnusad. Kõik lepatriinud on ammu magama läinud, kõik liblikad on lendu tõusnud. Krabinad, kolksatused, sahinad. Kõik kõlab teistmoodi, kui päeval. Kuidagi lummavalt, hullutavalt, igatsevalt.
Alice oli täna üksi. Pea oli mõtteid täis. Ei lasknud uinuda. Millest ta küll mõtles?
Mõtlen jälle Sinule. Kirjutan Su nime kohvipaksule. Talletan su nime oma mõttemaailma. Kui kaua veel? Tahaksin su nime jäädavalt ehk igavesti oma peast pühkida. Sulgen enda järel ukse. Pime. Ei pane tulesid põlema. Ma tean, et olen tujukas, vahel veider, mõtlik, veidi omapärane.Vahel olen ma kurb, vahel piiritult õnnelik. Ma olen tasa ja kuulan sinu seest tulevat vaikust. Sa näitad ennast varjatud kujul. See, et Sa olemas oled peegeldub alati asjades minu ümber ja muidugi ka mälestustes. Elu ongi ju see, mille kõiki häid hetki me hinnata ei oska.Vahel teeme seda siiski, aga liiga hilja. Terve elu nutame taga asju ja inimesi, hetki ja mälestusi mida me kunagi enam tagasi ei saa. Tegelikult tuleks hoopis hinnata seda, mis meil on olnud sest ka parimad ajad saavad ükskord otsa. Inimene ei ole kunagi rahul. Kuidas peakski käituma, kui mõtted ja hing pidevalt erinevaid sõnu räägivad? Vahel on valus tehtud vigade pärast, kuid süütunne hajub ja kaob ja mõtted liiguvad vanu radu. Tagasitee leidmine on keeruline. Miski pole igavene- ei armastus ega elu. Inimene pole surematu. Ühel hetkel saab kõik otsa ja ta lihtsalt kaob. Võib-olla sünnib ta uuesti siia ilma ja alustab kõike otsast peale. Seda elu, mis on talle antud. Õpib olema tugev, iseseisev ja mis kõige tähtsam. Õpib uuesti armastama. Nii lihtne see ongi..



teisipäev, 12. juuli 2011

Äike.

Alice ärkas öösel üles suure mürina peale.Tundus nagu oleks raske rong paljude vagunitega ta akna tagant mööda sõitnud. Muidugi oli ju kõik hästi kosta, sest rõduuks oli lahti nagu alati.
Talle meeldis magada jahedas toas, kus tuul kardinaid liigutas.Ta tõusis ja läks rõdule. Alicele oli alati meeldinud vaadata, kuidas loodus oma jõudu näitas.
Ta oleks nagu tahtnud näidata kui väikesed me tema kõrval oleme.
Tegelikult teame ju äikesest päris palju, aga siiski paelub tema müstilisus. Vanasti seostati teda jumalate vihaga. Vaevalt enam keegi nii mõtles, aga mõnes mõttes oli ikkagi hea uskuda, et oli märk millestki kõrgemast.
Alicele meeldis vaadata. See oli natuke hirmuäratav, kuid samas ka kaunis ja müstiline. Maa ja taevas oleksid nagu kokku saanud. Välk tundus oma suure ereduse, purustamisjõu ning müristamise tõttu väga suurejooneline ja jõuline. Kuidas muidu suudaks ta tappa inimesi, süüdata ja hävitada maju, purustada puid. Just oma suure ereduse tõttu tunduski ta nii võimas. See valguse ja varjude mängu kestus oli tegelikult petlik. Ainult järelpiltide järgi tundus see kestvat nii kaua. Terve ilm oli korraga nagu tules ja siis avanesid taevakraanid.Vasakult lähenes vihm nagu suur valge sein. Lõpuks ometi...

laupäev, 9. juuli 2011

I miss you more than words can say.



Anna mulle andeks, et olen sind endas hoidnud ja vabastamise asemel kurbuseks kasvatanud.
Alice ju ometigi teadis, et ta oli täiesti lootusetu. Nii kinni iseenda tahtes. Ometigi tegi nagu oskas. Küllap ta hakkab kunagi paremini oskama. Kuhu selline kangekaelsus ja jonnakus viib?Ta ei otsinudki lahendusi ega teinud mitte midagi selleks, et olukord või meeleolu paraneks. Talle meeldis mängida oma katkist plaati: mina, mina mina...
Ometigi ta tundis, et osasid inimesi oli kergem armastada kui teisi, osasid võis lausa vihata. Kui ta suudaks tingimusteta armastada, oleks ta ideaalsete oskustega armastaja. Armastus ei saa muutuda omamiseks ja ahistamiseks. Selleks, et armastada on vaja osata seda teha. Kui tõeliselt armastada, siis ei saaks ju miski tema juures häirida. Alice suudaks armastada kõigi tema vigade probleemide ja minevikus tehtud tegudega. Ei tema ise, ega need vead ei takistaks teda armastamast.
Kui oskaks tõesti tingimusteta armastada, siis järelikult ka mõistaks miks mõned on just sellised nagu nad on. Kas ta peaks ennast sellepärast vihkama või vähem armastama?.Alice oli ju tundnud seda täielikku "oma" tunnet, et teine inimene on nii oma nagu oleks juba hämaratest aegadest hallaegadest saadik koos oldud. See oli nii hea tunne, mis ei tahtnud kuidagi ununeda ja millest ta ikka puudust tundis.
Ja kui see nii oli, siis miks ta oli? Ilmselt sellepärast, et enam paremini ei saanud ja ei osanud.