Jälle tagasi .(10 osa )


Just nüüd kui Alice mõtles, et keerab oma elus uue lehekülje, tabas teda uus saatuselöök . Mitu päeva oli tal pea valutanud . Lisaks peavalule hakkas ka kõrv tuikama ja lõpuks kogu lõualuu .Valuvaigistist polnud abi, aga tööl oli Kardripäeva üritus, millest ta ei saanud kuidagi eemale jääda . Temaga oli arvestatud , tal oli selles suur osa . Ta ei saanud ju oma rühma ja paarilist alt vedada . Küll ma pärast puhkan mõtles ta .
Ja nüüd oligi ta jälle siin samas haiglas, just siin kus ta alles 3 kuud tagasi oli viibinud .
Ta süda valutas tütre pärast .Üksinda suures majas.
Kütta, lund rookida, koolis käija-seda oli talle liiga palju, aga naine oli võimetu midagi tegema, et tütre elu kergendada. Jäi ainult loota, et ta siit kiiresti koju tagasi jõuab.
Aneemiaga oli ta hädas juba 3 aastat. Eriti hulluks oli haigus läinud juunis. Alice võttis ju ometi kogu aeg rauatablette aga ikka ei olnud tulemusi. Arstid ei osanud ka öelda miks see nii oli . Nüüd püüti teda igati turgutada. Mõneks ajaks saab ta sellest kindlasti abi. Ta igatses ainult koju, oma koju, oma lapse juurde, tütre juurde, kes oli talle veel jäänud .Pojad olid endiselt ära . Pealegi olid neil oma pered ja tegemised. Oleks olnud ebaõiglane nõuda veel nendelt abi.
Alice oli harjunud kolmel viimasel aastal ise hakkama saama. See andis talle tunde, et ta on tubli ja iseseisev. Loomulikult oleks pojad talle appi tulnud, kui ta oleks seda nendelt vaid palunud, aga naine oli liiga uhke . Neid asju, millega ta hakkama ei saanud oli tegelikult palju aga tasapisi omandas ta järjest suuremaid oskusi .Ta oma armas, kallis mees oleks kindlasti imestanud. Oleks ebaõiglanegi tema käest kõike nõuda.
Pääseks ainult koju, keedaks kannu musta, kanget kohvi ja unustaks mõneks ajaks kõik ülejäänu .
Praegu aga sulges ta oma rohelised silmad ja hoidis neid pimedas. Ta soovis , et Vello oleks siin. Just Vello, mitte Ants. Alice oleks tahtnud, et mees teaks mis temaga oli juhtunud. Ta oleks nii tahtnud seda talle öelda, aga ei saanud, kartis jälle haiget saada, kukkuda ja puruneda. Alice ju teadis, et pole vaja loota ja unistada, aga ta ju nii tahtis, et mees leiaks tee . Kui ta vaid tuleks, oleks ja jääks. Parem oli hoopis peita pea käte vahele ja mitte mõeld. Süda ju ka ei jõua nii palju enam valutada .

Ärkamine (9 osa ).



Hommikul silmi avades oli toas valgem kui tavaliselt . Öösel oli lund sadanud. Alice oli ilmselt maganud raskelt ja unenägudeta . Sellest oli kasu, seda oli talle tõesti vaja . Enesetunne oli hoopis parem . Ta tundis ennast natuke kindlamini , kui teistel päevadel .
Nii . Kuidas siis alustada. Loomulikult laps üles, kohv, võileivad, hommikukalli ja kooli .
Nüüd oli aega ka natuke enda jaoks .Täna oli ju ta uue elu esimene päev . Peeglisse ei tahtnud ta enam ammu vaadata, Sealt vaatas vastu võõras magamatusest paistes silmadega nägu.
Alice ei saanud aru kuidas Ants armastas ja talus teda . Talus oli vähe öeldud . Mees lausa jumaldas teda südamest kuigi teadis, et naise süda polnud vaba . Ants oli nõus ootama täpselt nii kaua kuni Alice endas selgusele jõuab . Aga see oli nii raske . Miks ei suutnud naine olla rahul sellega, mis tal oli ? Miks ta tahtis ikka võimatut ? Mees ju armastas teda ja oli valmis ta heaks kõik tegema . Alati hoolitsev, heatahtlik, arvestav ja alati olemas, valmis naist kuulama ja lohutama . Nii mõnigi kord oli naine ta särgi rinnaesise märjaks nutnud ja siis jäänud magama nagu väike laps, kes on lohutust saanud .
Vahel käis küll Alicele liigne hoolitsus närvidele, aga ta ei tahtnud meest solvata . Nendel harvadel öödel, mil ta alasti mehe käte vahel magas, suutis ta mõelda ainult sellele teisele -kättesaamatule . Ta hoidis alati silmi kõvasti, kõvasti kinni , et ei peaks tegelikkusele otsa vaatama . Alice vihkas ka ise ennast vahel selle eest, aga südant ei saanud ju vägisi sundida. Ta ju püüdis isegi nii väga ja oleks tahtnud mehele samaga vastata, aga lihtsalt ei suutnud. Praegu veel mitte, võibola kunagi hiljem kui mees teda siis veel vajab. Täna ei suutnud ta seda ka kõige parema tahtmise juures. Kogu tema sisemus hakkas mässama ja siis tuli jälle see tühi tunne .
Nii nüüd ripsmetušš, huulepulk, natuke puudrit. Täna tahtis naine kena olla. Ta läks ju alustama oma uut päeva, esimest päeva oma uues elus. Kõik pidi viimase peal olema .

Selginemine.(8osa )


Alicele meeldis ta töö . Siin oli nii palju tõelisi tundeid ja rõõmu . Lapsed olid vahetud ja siirad . Nad rõõmustasid tõeliselt, kui ta jälle tööle tagasi jõudis . Mida ta teeks ilma nendeta ?
Esimene päev nautiski ta lihtsalt laste seltskonda. Natukenegi oma mõtetest eemale ja kõrvalvaataja ei tulnud üldse selle pealegi , et tegelikult oli ta ju kurb.
Täna ta ei tahtnud Alice selle peale mõelda. Küll hiljem kodus on tal jälle aega oma mõteteks. Ta tahtis nautida praegust hetke . Lapsed nagu tundsid, kui väga ta neid vajasd ja ronisid talle sülle ning hoidsid kõvasti, kõvasti kaela ümbert kinni. See oli hea tunne . Nii hea oli kuulda kui väike suu sosistas talle kõrva :"Ma armastan Sind" . Alice tundis kuidas üle tüki aja valgus rahu ta südamesse . Ehk tuleb täna parem päev. Ta oleks nii tahtnud loota.

Haigus.(7 osa)



Ja siis see juhtuski. Alice polnud kaua nii tõsiselt haige olnud. Esimesed paar päeva vedas ta end ikka veel tööle sest kohusetunne ei lasknud tal koju jääda ja muidugi ka hirm tuleviku ees . Hirm jääda hätta oma majapidamise ja lapsega. Ta ei tahtnud kellestki sõltuda, aga siis sai lihtsalt jaks otsa ja asendus täieliku ükskõiksusega. Üksi kodus põdeda oli veel hullem-tõeline piin . Haigena ei saanud midagi teha ja masendus haaras ta jälle oma võimusesse. Alice igatses nii väga tööle. Ainult seal tundis ta ennast hästi .Ta tahtis kasvõi hetkekski unustada oma näriva hingepiina . Miks ometi pidi see nii raske olema? Ta ju teadis, et armastus saab otsa, aga miks ometi nii ruttu ja miks pidi see nii haiget tegema? Alice tahtis lihtsalt kõik unustada ja ärgata hommikul uue inimesena.
2 nädalat möödusid venides teosammul. Rohkemaks ei olnud ta suuteline.Teades täpselt, et 1 päev veel ja siis pole temast enam midagi järgi . Alice igatses oma laste järele. Ainult nii sai ta paranema hakata . Kaugel oma mõtetest . Eemale üksindusest .

Depressioon (6 osa )


Oli siis tõesti enesepettus loota, et armastus ei saa kunagi otsa. Vello polnud talle ju midagi lubanud ja Alicel ei olnudki midagi loota.Ta ju teadis, et mees pole vaba.Miks siis ometigi tegi see nii haiget ja näris hinge. Südames oli ebamäärane rahutus. Kogu tema tähelepanuvõime oli kadunud. Miski ei huvitanud teda ega ajanud naerma. Ometigi oli tal ju kõik olemas. Kodu, lapsed, lemmikloom ja meeski , kes teda armastas. Alice tundis ainult pessimismi tuleviku suhtes ja oli võimetu tundma rõõmu. Ta oli üleni õnnetu. Oli jäänud ainult ääretu väsimus.Tal oli ükspuha, mida keegi mõtles või ütles. Naine oli olnud nagu kivi, aga Vello oli äratanud ta ellu, tegi temast elava. Alice ei teadnudki, et ta on võimeline veel kunagi armastama. Nüüd oli ta jälle alguses tagasi ja ei osanud kuidagi oma eluga edasi minna. Millegil polnud enam tema jaoks tähtsust, ainult harjumusest ja kohusetundest suutis ta oma päevad õhtusse veeretada. Õnneks oli tal vähemalt meelepärane töö. Seal tundis ta ennast hästi ja unustas mõneks ajaks oma südamevalu.
Viimasel ajal kippus Alice enda selga laduma ikka suuremat ja suuremat koormat ning lõpuks ei suutnud ta seda enam füüsiliselt ja emotsionaalselt kanda. Nagu arvata võiski, vajus ta selle all dramaatiliselt kokku. Abi otsijat temast loomulikult ei olnud.

Iha.(5 osa)


Möödusid kuud. Alice polnud ennast kunagi nii õnnelikuna tundnud. See oli hoopis teistsugune tunne, kui ta 30 aastase abielu jooksul kogenud oli. Ta oli saatusele tänulik, et see laskis Vellol tema ellu tulla. Inimese suurim vajadus ongi ju läheduse järele ja Alice oligi nüüd jõudnud sellisesse staadiumisse, et ta ei suutnud keskenduda muule peale oma armastuse. Olenemata sellest mida tulevik nende ellu toob ja mida mees teha otsustab, ootas ta nende kohtumisi alati suure ärevusega.Viimased minutid, mis olid jäänud, olid kõige piinarikkamad. Alice kannatus oli viimse piirini viidud, aga ootamine õigustas ennast. Selle nimel tasus elada.Vello üllatas teda igal korral. Ja just sellepärast hakkaski naine tema järele igatsema peaaegu kohe, kui uks ta järel sulgunud oli. Alice oli peaaegu unustanud söömise ja magamise. Selline armastus tekitas tunde, et ta suudab kõike. Elurõõm pani ta silmad särama ja ta ei vajanudki und.
Alice elus oli ka teine mees .Vaba ja vallaline, hooliv ja armastav, aga seda õiget tunnet polnud Alice Antsuga tundnud. Liiga tavaline, liiga lihtne oli kõik. Ta igatses Vello huuli ja puudutusi. Need viisid tema peast viimsegi mõistuseraasu. Alice tundis seda üleni. Kogu mehe keha embas teda ja see oli nii hea tunne, see võttis jalust nõrgaks. Alice unustas kõik, isegi selle, et iga hea asi saab kunagi otsa, et igal algusel on ka lõpp. Ja ikkagi, hoolimata sellest oli mees kinkinud talle ta elu ilusamad kuud ja naine teadis, et ta ei unusta neid kunagi.
Siis tuli depressioon. See tõi ta tagasi maapinnale. Algas jälle sünge ja kurb aeg.

Hingedepäev(4 osa)

Hingedepäeval läks Alice Allari hauale. See oli juba kolmas kord. Kuidas küll aeg lendab. Alice ei uskunud isegi, et sellest võib juba nii palju aega möödas olla. Üks osa temast hakkas juba harjuma sellega, et Allar ei tule enam kunagi koju, aga teine pool ikka veel ootas ja lootis. Mida küll, seda ei teadnud ta isegi. Ilmselt ikka, et ta ühel päeval ärkaks pikast unest ja kõik oleks jälle endine.
Alati oli Alice ainukesena Allari haual küünlad süüdanud, aga seekord oli seal küünal juba ees. Naist haaras ärevus ja isegi hirm. See siin oli tema pärusmaa. Võõrastel polnud siia asja. Isegi matusepäeval ei tahtnud ta kedagi võõrast enda ligiduses näha, ainult lapsed ja lapselapsed. Ta oli egoist.Viimased tunnid, minutid ja sekundid pidid kuuluma ainult talle. Alice poleks suutnud taluda kaastunde avaldusi ja käepigistusi. Ta ei tahtnud, et võõrad näeksid tema valu. Keegi nendest niikuinii ei teadnud mida ta tegelikult tundis. Mis tunne on kui sa viimast korda pressid mehe ülikonda, triigid ta särki, otsid talle sokid, mis sobivad ülikonnaga ja paned valmis puhta pesu. 30 aastat olid Alice käed seda teinud. Nüüd oli see viimane kord. Seda ei tulnud kunagi enam. Vähemalt mitte Allari jaoks.
Viiulimängija ainult mängis ja mängis, sest naine ei suutnud kuidagi oma mehe juurest lahkuda.Ta ju teadis, et see oli kõige viimane kord.
Kuidas edasi, ega ta siis ei teadnud veel isegi.
Nüüd Allari haual põleva küünla ees tabas teda nõutus. Kes see oli? Kes julges tulla tema pühapaika?
Õhtul kodus oma igapäevaseid tegemisi tehes, teatas talle ta tütar:"Täna on hingedepäev.Viisin issile küünla".
Esimest korda nende 3 aasta jooksul hakkas tütar isast rääkima. See teema oli siiamaani olnud nende vahel tabu. Alice ju ometi teadis, et kogu oma lühikese elu oli tütar issilaps olnud. Esimene sõnagi oli "iss". Ühegi teise lapsega polnud Allaril nii suurt sidet olnud kui kõige nooremaga. Küllap see, et Allar oli ise sünni juures olnud ja nabanööri läbi lõiganud andis neile erilise kokkukuuluvuse. Esimesed tunnid oligi ta ainult issiga olnud. Alice ise jõudis oma lapse juurde alles mitu tundi hiljem.
Oma leina elas tütar välja omamoodi. Alguses see isegi pahandas naist, aga kui tütar lõpuks haiglasse sattus, sai ta aru, et teistmoodi tütar ei suutnud. Alicest ei olnud talle ei nõuandjat,ega lohutajat. Tal endalgi oli siis alles pikk tee veel ees.
Ja nüüd 3 aastat hiljem, hingedepäeval, puistasid ema ja tütar teineteisele oma südant. Esimest korda polnud see enam nii valus.