Kõhklus.

Alice oli segaduses. Ta ei teadnud ikka veel päris täpselt kas ta tahab ikka seda kõike. Mõnel päeval oli ta endas nii kindel, mõnel ei jõudnud ära kahetseda.Ta ju tundis Antsu, teadis tema iseloomu ja mida ta tähtsaks pidas. Teadis tema igapäevarutiini ja harjumusi. Alice teadis ju ka seda, kui palju aega oli kulunud, et kõike seda teada saada. Isegi ta vigu ja mõningaid harjumusi, mis Alicele üldse ei meeldinud. Ta teadis ka seda, et kellegi uuega jälle otsast alustada ei suudaks ta üldse.Ta oleks siis jälle alguses ning peaks kõike jälle uuesti seletama.Talle ei meeldinud rääkida oma soovidest ja unistustest. Need olid ühel päeval otsa saanud . Vahel ongi kergem klammerduda kellegi külge ja hoida sealt kümne küünega kinni. Alice teadis täpselt, mida sealt oodata ja loota, kuigi kõige paremini teadsid alati kõrvalseisjad. Nad teadsid, mis on meile parim, mis õigem. Selle peale, et inimene ise peab selle üles leidma, nad ei tulnud. Mitte keegi teine ei saa seda ju meie eest teha. Meie elus võib olla inimesi, kes on sinna sügava jälje jätnud. Jälje meie südamesse, mis võib meid muuta jäädavalt. Ei tohi ka unustada, et alati on võimalus uuesti alustada, kuid kas meil jätkub selleks enam julgust. Kõigil on ju tunded, mis alati välja ei paista.

Inimene pole kunagi millegagi rahul.


Vihm-külm, märg, kurbust tekitav. Lehed

langevad ja tuul rebib neid ikka ja jälle puudelt. Alice kuulas, kuidas vihmapiisad vastu akent
trummeldasid. Sügis oli tegelikult ju ilus aeg hoolimata sellest, et väljas oli külm ja tuuline. Kui taevas oli selge, siis võis näha tähti, mis tundusid nii madalal, et võiks lausa käega katsuda. Tegelikult elame me minevikus või tulevikus ja ootame aina, et tuleks mingi eriline hetk ning me ei märkagi, kui ta ongi juba voolanud läbi meie sõrmede nagu vesi.
Alicel oli vahel tahtmine lihtsalt ära joosta või põgeneda. Talle tundus, et teda tahetakse lihtsalt rebida ära paigast, kus ta tahtis olla. Hoida 10 küünega kinni sellest, mis oli kallis ja hea. Oli hetki, kus õnn on nii suur, et seda oleks tahtnud teistega jagada ja hetki, mil kurbus oli talumatult suur. Mõnikord võis kõik olla hästi lihtsalt niisama. Keegi ei pea olema kellegi oma. See omamise asi oli selline veider. Inimene ei ole ju kaup.Ta oleks nagu ülesehitatud tükk-tüki haaval. Just nagu ei peaks ta kunagi olema rahul sellega, mis tal praegu olemas on. Alati, kui oled kuhugi välja jõudnud, leiad end juba uut soovi mõttes soovimas. Iseenesest polegi see ju paha, aga kui kaua ja kui kaugele ja kas ise ikka ka päris täpselt tead, mida tahad.

Viimasel ajal sirvis Alice tihti prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupery kuulsamat teost "Väike Prints". Seal oli nii palju tõde ja mõtlemapanevat.

"Tere," ütles väike prints.

"Tere," ütles rööpaseadja.

"Mis sa siin teed?" küsis väike prints.

"Ma sorteerin reisijaid," vastas rööpaseadja, "ikka tuhandete kaupa. Juhin ronge, mis neid viivad, kord paremale, kord pahemale."

Ja üks tuledes särav kiirrong pani otsekui kõuemürinal rööpaseadja putka värisema.

"Küll neil on aga kiire," sõnas väike prints. "Mida nad otsivad?"

"Isegi mees veduri peal ei tea seda," kostis rööpaseadja.

Ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas.

"Juba tulevad tagasi?" imestas väike prints.

"Need pole samad," kostis rööpaseadja. "See oli vahetus."

"Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid?"

"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja.

Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.

"Need kihutavad esimestele reisijatele järele?" küsis väike prints .

"Nad ei kihuta mitte millelegi järele," sõnas rööpaseadja. "Nad magavad seal sees, või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase."

"Ainult lapsed teavad, mis nad otsivad," sõnas väike prints . "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neilt käest ära võetakse, siis nad nutavad..."

"Neil on õnne," sõnas rööpaseadja.

"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.

Nurruvalt hea.



Alicele meeldis õhtuti kaua üleval olla. Hea oli ju teada, et ta oli koos armsa inimesega mitte seadusesätete pärast vaid selleks, et ta tundis sisemist soov. Need olid armsad õhtud. Ta oli keetnud kannutäie teed, süüdanud küünlad, mähkinud ennast pehmesse pleedi ja kerinud tugitooli. Ants oli süvenenud filmi vaatamisse. Alicele meeldis teda jälgida. Ta oli alati oma tegevustesse täielikult pühendunud. Seda ka filmi vaatamisel. Naisel oli täna tihe päev olnud. Peale oma tööpäeva aias lehti riisunud, kasvuhoonet korrastanud ja õunu korjanud. Oleks veelgi teinud, kui pimedaks poleks läinud. Muidugi polnud ta ka oma igaõhtust rattamaratoni vahele jätnud. Täna oli eriliselt soe õhtu olnud hoolimata sellest, et vihma oli tibutanud. Talle meeldisid ta sõidud. See oli just see aeg, mis kuulus ainult temale. Kõige parem aeg endale ja oma mõtetele. Ta ei teadnud ikka veel, kas ta oli ikka õigesti otsustanud. Hea põhjus abiellumiseks oli ju eelkõige armastus, sõprus, soov ennast just selle inimesega kindlamini siduda. Abielust abielu ei teinud ju mitte allkiri ega laulatus vaid oluline oli just see, et sa austad oma kaasat ja võtad teda sellisena nagu ta on ega püüa teda muuta. Muidu jääbki see vaid formaalsuseks, mis ei loegi ja on vaid pelk paberitükk. Ta ju igatses hetki, kui Ants armastust, õrnust ja lähedust väljendas, kuid sageli tõmbus ise otsustaval hetkel tagasi. Ta nagu kartis ikka veel lähedust, armastust ja ei tahtnud jälle haiget saada. Alice ei tahtnud enam oma ellu valu. Kas oli ilmas üldse "valutut armastust"? Mida lähedasemaks me kellegiga saame, seda suurem on võimalus haiget saada. Me ehitame oma südame ümber müürid kaitsmaks end igaühe eest, kes võiks meile haiget teha. Müür hoiab aga armastuse meist eemal.

Armastusest ja õnnest.


Alice teadis selleks, et elu koos toimiks, tuleb osata koos mõelda, koos edasi minna, arutada, armastada, austada teineteist, muuta ennast,

arvestada teisega. Kui oled õige inimesega kokku saanud, siis edaspidine on kõik juba sinu enda teha.
Iga inimese õnn on tema enese kätes. Alice polnud ju kahetsenud, et oli oma elu sidunud Antsuga. Kõlab võibolla imelikult aga ta polnud ka kunagi mehele öelnud-ma armastan sind. Inimene peab seda ise tundma. Ants polnud ju ka kunagi tähti taevast alla tuua lubanud, aga nad vajasid teineteist ja seda juba päris ports aega. Õnn on see, kui tead et oled nõus andma oma elu tema eest ja ta usub seda. Alati võib ju ka tahta seda, mida hetkel ei ole või kedagi, keda hetkel ei ole.
Aga kui ei ole mitte midagi ega kedagi- siis mõistad oi kui hea see keegi ikkagi oli. Tangot ju tantsitakse ka kahekesi.
Alicele meenus üks ütlemine Remarque "Triumfi kaarest ". Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid ... Aga pärlid lebavad sügaval."

Lootus.

Üks asi oli täiesti kindel - ebameeldivad ja valusad asjad Alice elus olid nüüd jäädavalt möödas. Kui praegu oli tema elus kõik väga hästi, siis kuskil sügavas hingesopis mäletas ta siiski veel neid aegu, kus tal väga valus oli.

Jääda enda tegeliku olemuse juurde ja rahu leida oli ta kõige suurem soov. Mitte küll kohe, sest see pidi veel aega võtma, kuid juba üsna pea. Kui ta ainult julgeks enda südame jäägitult avada armastusele. Vaatamata sellele, et tal oli valus olnud, vaatamata sellele, et ta kartis, vaatamata sellele, et oli pettunud olnud, vaatamata selle, et kõik ei läinud just nii nagu ta oli soovinud, vaatamata kõigele, mida ta oli elus pidanud läbi elama.

Ants oli järjekindel olnud. Kaks korda oli ta Alicele abieluettepaneku teinud ja kaks korda oli Alice mõtlemisaega võtnud. Ometigi oli naine kogu aeg teadnud, et paremat ja hoolivamat elukaaslast ei leiaks ta oma elus enam kunagi, aga ikka polnud ta endas päris kindel olnud. Kahe kuu pärast saab Alicest Antsu seaduslik abikaasa. Elu lõpuni. Just jälle nii," kuni surm meid lahutab". Tegelikult polnud ju karta ega kahetseda midagi. Ants oli alati naisega arvestanud ja tema soove peaaegu silmist lugenud. Naise mured olid tema südameasjad ja Alicel oli nii hea jälle teada, et ta pole maailmanaba ja ei pea kõige üle ise otsustama ja muretsema. Ta võis jälle olla see nõrk naine. Võis hommikul ärgata kindlustundega, et ta pole üksi või lihtsalt pugeda sõnatult Antsu tugevate käte vahele ja olla hiirvaikselt. Alati polnud sõnu vaja.