Kui me vaid oskaksime näha...

Miks on see küll nii, et vahel on iseenda jaoks nii raske aega leida? Sageli trügivad

kiiretoimelised asjatoimetused esiplaanile ja oluline

tambitakse rüsinas jalgade alla. Raskete otsuste tegemine nõuab eneseületamist, aga paraku lähed kergema vastupanu teed ja ei julgegi ennast oma kestast või argirutiinist välja murda.

4 aastat tagasi, oma kõige raskemal elujärgul oli Alice teinud lõpu kõigi oma sõpradega. Mõned püüdsid mõnda aega temaga veel suhelda, aga said lõpuks aru, et sellel polnud mõtet. Tasapisi kadusidki nad tema elust. Ainult üks ei kadunud kuhugi. Helistas, kutsus

külla või astus ise läbi kui nägi, et Alice ei võtnud vedu. Ta ei hoolinud ei Alice pahandamisest, ei vihapursetest ega vaikimisest. Kui Alice oli tujust ära ja lihtsalt vaikis, siis rääkis sõbranna ise ja ei oodanudki tema vastuseid. 4 aastat oli ta olnud järjekindel ja mitte hüljanud Alicet nagu kõik teised. Ka sellel aastal oli ta mitu korda külla kutsunud. Alice oli alati mingi põhjuse leidnud, et mitte minna. Ei olnud ju midagi lihtsamat, kui enda ette sein seada, aga proovida sealt üle ronida, seda lammutada või ennast alt välja kaevata, see oli palju raskem. Täna ei jätnud aga sõbranna talle mitte mingisugust taganemisteed. Ta pani Alice lihtsalt fakti ette, et nüüd ja kohe ja ei mingit vaidlemist, sest temaga on arvestatud. Alles täna sai Alice lõpuks isegi aru, et suurem enamus asjadest, mida arvad olevat väga raske teha, pole pooltki nii hullud, kui neid juba otsast tegema hakata. Vanasõnal" hirmul on suured silmad"on tõesti tõepõhi all. Alice sai tagasi oma sõbra, keda ta oli tundnud üle 30-ne aasta ja kellest ta oma rumaluse ja hirmu pärast oleks peaaegu ilma jäänud. Tõelise sõbra puhul võid aga kindel olla, et ta võtab sind täpselt sellisena nagu sa oled ega püüa sind muuta. Ta on sul olemas täna, homme, järgmisel nädalal ja ka aastate pärast. Ta tuleb sinu juurde ka siis, kui terve maailm on su hüljanud.

Elu on habras, kui niit.


Alice oli täna kurb. Ta mõtted olid ühe noore naise ja tema pisikese poja juures. Õnnetused tuletavad meile ikka ja jälle meelde, kui hapra niidi otsas meie elud tegelikult ripuvad. Alati võib tekkida küsimus juhusest ja saatusest, õnnest ja ebaõnnest, vedamisest ja õnnetusse kõndimisest. Leidub ka imelisi pääsemisi ja saatuslikke pisiasju. Alice teadis küll, et elu muster võib olla kirju, aga miks ta vahel nii ebaõiglane ja karm oli? Miks just nüüd, kui ta viimaks laskis ühel noorel naisel jälle armastusesse uskuda, võttis ta selle jälle ära? Valu ja rõõm, leppimine leppimatusega kõik see on habras saatusemäng.

2 nädalat teadmatust ja lootust, kuigi oma südames teadis naine kindlasti , et seda enam pole. Aga see lootus, see sureb ju alati viimasena ja killuke naise südames uskus ikka veel imedesse. Tema sõnades:"my hero... forever" oli öeldud kõik.

Igatsus.

Alice oli terve päeva aias veetnud. Tänane haruldaselt kena sügispäev oli lausa kutsunud välja. Vaher oli küll veel pooleldi lehti täis, aga ta oli otsustanud siiski puu aluse puhtaks riisuda. Päike paistis nii soojalt, et tundus nagu polekski veel sügis.
Hommikul ärgates oli Alice olnud rõõmus ja täis indu, aga nüüd olid ta mõtted jälle kaugel eemal. Ta oleks ometigi pidanud leppima, et Allar on tema elust jäädavalt lahkunud. Täna oli järjekordselt see päev olnud, kui ta aeda astus võõras mees, kes küsis peremehe järele. Iga kord tabas Alicet nõutus. Ikka veel tuli see küsimus talle ootamatult.
"Teda ei ole." suutis ta ainult öelda.
"Millal ta võiks tulla?" oli uus küsimus.
"Ta ei tule enam kunagi. " vastas Alice.
Mehel võttis tükk aega enne, kui ta taipas mida naine oli talle öelnud. Ebamugavustunne oli mõlemal. Mees ei teadnud, kuidas edasi käituda. Alice naeratas ja teatas mehele, et kõik on täpselt nii nagu peremehegi ajal. Ilmselt tundis mees kergendust, kui peale vajalikku info saamist võis lahkuda.
Alice mõtted olid aga seal kaugel. Ta oli palju kordi mõelnud, mis siis, kui kõik oleks olnud lihtsalt halb unenägu ja Allar oleks ühel päeval koju tulnud nagu tavaliselt? Oleks ta imestanud selle üle, mida Alice oli nende koduga teinud? Või nende tütre üle? Kas ta oleks tundnud selles noores neius veel oma väikese issitütre ära? 4 aastat on pikk aeg. Selle ajaga jõuab palju.

Sügis.


Alice teadis nüüd täpselt, mida ta pidi tegema, aga kuidas, seda ta veel ei teadnud. Ta ju ei tahtnud, et Ants haiget saaks, aga aega ei olnud enam palju. Ta pidi lähipäevil asja korda ajama.
Kunagi oli ta tahtnud, et tema ellu tuleks jälle inimene, kes võtaks teda sellisena nagu ta oli, ei püüaks teda muuta, vaid arvestaks tema plusside ja miinustega. Alice meeli ei hellitanud aga üldsegi lootus, vaid temas peitus jonnakus, mis üritas protesti tõsta kõige vastu, kuigi oma südames püüdis ta ennast veenda, et võiks ju siiski jälle proovida. Elada võiks ka sellest mõttest lähtudes, et ela täna, ära muretse homse pärast. Kõik, mis tulema peab, tuleb niikuinii. Muredega tegele just siis, kui nad on kohale jõudnud. Mõelda ja muretseda pole ju mõtet selle üle mida ta siis teeb. Vahel on elu nii keeruline. Armume, saame kõvasti mööda näppe ja muutume kalgiks ja tundetuks. Raske on ennast jälle avada ja öelda:"Ma armastan sind". Alice võis ju armastada ikka uuesti ja uuesti, aga tema hinge jäi ikka see üks inimene, kes oli kord kõige olulisem. Ta ei saanud kaotada ega peita omi mõtteid ning vahel tekkis täiesti lootusetuse tunne, et ei oskagi enam elada. Alice ei teadnud isegi miks ta oma südames oli kurb ja õnnetu, kuigi oleks võinud olla jälle õnnelik. Mida enam ta oma mineviku eest põgenes, seda kindlamalt see tema küljes rippus. Mõnikord võis ka kaotus olla kõige suurem võit. Ei tohtinud ainult asju tagant kiirustada. Olles stardijoonel ei tea me ju kunagi mis juhtuma hakkab. Keegi ei oska meile öelda mis on õige, mis vale. Igale asjale on määratud oma aeg. Asjad lihtsalt juhtuvad, aga miks on vahel nii valus?