Elu on habras, kui niit.


Alice oli täna kurb. Ta mõtted olid ühe noore naise ja tema pisikese poja juures. Õnnetused tuletavad meile ikka ja jälle meelde, kui hapra niidi otsas meie elud tegelikult ripuvad. Alati võib tekkida küsimus juhusest ja saatusest, õnnest ja ebaõnnest, vedamisest ja õnnetusse kõndimisest. Leidub ka imelisi pääsemisi ja saatuslikke pisiasju. Alice teadis küll, et elu muster võib olla kirju, aga miks ta vahel nii ebaõiglane ja karm oli? Miks just nüüd, kui ta viimaks laskis ühel noorel naisel jälle armastusesse uskuda, võttis ta selle jälle ära? Valu ja rõõm, leppimine leppimatusega kõik see on habras saatusemäng.

2 nädalat teadmatust ja lootust, kuigi oma südames teadis naine kindlasti , et seda enam pole. Aga see lootus, see sureb ju alati viimasena ja killuke naise südames uskus ikka veel imedesse. Tema sõnades:"my hero... forever" oli öeldud kõik.