Jõulud.

Nagu igal jõululaupäeval, kogunesid tänagi lapsed Alice juurde. Sellel korral oli neid vähem, kui tavaliselt. Miniad olid oma perede juures. Nad lubasid muidugi läbi tulla, aga millalgi hiljem. Lastelastel oli jõuluvana ootus nii suur, et sellega ei kannatanud kaua oodata. Jõuluvana toimetaski siis aja kokkuhoiu mõttes kingitused ruttu kuuse alla. Et kõik oleks ikka nagu päris, asus kõige noorem päkapikk kingitusi jagama. Muidugi pidid kõik vaeva nägema. Ilma luuletuse või lauluta ei saanud ühtegi kingitust kätte.
Alice hinges oli jälle rahutus. Ta ei teadnud isegi mida ta tahtis. Ants istus siin tugitoolis ja tegeles ta lastelastega. Mõlemad olid ta omaks võtnud. Noorem ei mäletanud ju oma vanaisa. Kuidas ta olekski saanud, kui neil ühtisid sünni-ja surmapäevad. Lastega sai ta Ants hästi hakkama.Ta oli ju oma poega ka üksi kasvatanud ja neil oli eriline side.Alice vahel narriski teda, et tõeline kanaisa. Superisana oli ta valmis kasvõi öösel üles tõusma ja pojale toidu sooja panema. Nii oleks tatemagagi käitunud, kui ta oleks vaid soovinud, aga Alice tahtis ju kõik ise teha. Üleliigne hoolitsus käis talle närvidele. Ta oli terve elu rohkem andja olnud. See panigi ta sisemuse mässama. Kui ta ainult teaks, mida edasi teha? Kõik oli vahepeal nii lihtne. Alice oli tundnud suurt kergendust ja nüüd oli ta jälle ummikus. Peas vasardas ainult üks mõte, kuidas edasi? Miks peab see elu küll nii keeruline olema?

Jõuluootus.


Täna oli esimene kord, kus Alice ei läinud tööle. Mitte, et ta ei tahtnud.Ta oli ju kogu aeg oma tööd armastanud vaid lihtsalt ei jaksanud. Kõik tema kondid olid nagu tina täis ja pea käis ringi. Voodist välja tulemine oli asjata katsetus. Tuba keerles ringiratast.
Imelik.Ta ei tundnud isegi süümepiinu. Alati oli kohusetunne teda tagant sundinud. Kasvõi hambad ristis, aga tehtud pidi saama. Nüüd oli ta nagu rahu ise.Tegelikult oligi ta viimastel päevadel liiga palju töötanud. Hommikul vara juba platsis ja ikka igal pool kus vaja. Jõulupeo ettevalmistused olid omajagu tööd nõudnud.
Oma kodu kaunistamisega polnud ta sellel aastal eriti usin olnud. Ainult tütrele ütles, et kui tema tahab, siis võib oma toa ära kaunistada. Polnudki nagu õiget jõulutunnet. Alati oli väike ärevus hinges olnud ja isegi jõuluootus, aga sellel aastal oli täielik tühjus. Isegi kuuske polnud ta veel ostnud. Lapsed pidid ka sellel aastal tema juurde tulema. Lastelaste jaoks loomulikult peaks kuusk olema. Noorem tütar muidugi ka on veel selles eas, et rõõmustab kuuse üle.
Viimasel aastal oli tütar tegelikult palju kasvanud.Väikesest issitütrest oli saanud sihvakas neiu, kes oli esimest korda armunud. Alice ei suutnud seda isegi veel uskuda. Nii palju aega oli juba mööda läinud. Jah, ega aeg ei peatu. Elu läheb edasi.
Tasapisi hakkas ta lõpuks toimetama. Maja oli ju külm ja midagi tuli tütrele süüa ka teha.
Just siis kui ta parajasti kütteruumist tuppa astus, läks välisuks lahti ja seal seisis ta Ants kuusega.
"Seekord ei toonud ma Sulle roosi, vaid võtsin kuuse kaasa. Ma mõtlesin ,et äkki sul veel ei ole."ütles ta tervituse asemel.
Kõik toimus nii loomulikult nagu polekski seda vahepealset 2 nädalat olnud.
Alice jäi sõnatuks.Vägisi tükkisid pisarad silma. Ta ei teadnud kuidas käituda. Äkki annaks endale veel ühe võimaluse? Jõulude ajal on ennegi imesid juhtunud.

Argipäev.



Aeg roomas teosammul. Hommikul tööle, siis koju, ahi küdema, tütrele süüa, õue lund rookima ja nii iga päev. Päev päeva järel.Täpselt ühtemoodi. Alice oleks ju võinud oma elu muuta, tal oli see võimalus, aga kõik tundus nii mõttetu.Teda valdas täielik spliin. Tegelikult ei tundnud ta ennast üldse väsinuna hoolimata sellest, et öösiti polnud und, lihtsalt võimetus tegutseda. Ainult ennast sai ta selles olukorras süüdistada. Alice ei suutnud oma eluga edasi minna, aga midagi teha ka ei saanud, et seda muuta. Liiga tugevasti klammerdus ta oma minevikku selle asemel, et lahti lasta. Ta oli ju proovinud ja nii tahtnud, aga südant ei saa ju sundida. Lahkumine Antsust oli möödunud valutult. Alice tundis isegi kergendust, et ei pea enam teesklema. Liiga kaua oli ta teda kinni hoidnud ja lootust andnud. See, mida naine ootas, jäigi tulemata. Teisiti ta ei osanud ja ei suutnud.
Kohtumine Velloga oli möödas. Alice oleks tahtnud nii palju öelda, aga ta teadis, et sellel pole enam mõtet. Viimast korda kallistades suutis ta ainult mõelda "ela hästi mu ainus ja armas".Ta teadis juba siis, et nad ei kohtu enam kunagi ja Alice ei unusta teda.Vähemalt niipea veel mitte.

Tuisk.

Tänane päev oli oma tahtejõu proovile panemini.Iga liigutust tuli sundida ja ükski töö ei edenenud. Tohutu väsimus ja jõuetus. Alice ei jõudnud kuidagi päeva lõppu ära oodata. Nii polnud kunagi varem olnud. Töö oli talle alati meeldinud. Isegi oma elu kõige raskemal perioodil, sai ta siit lohutust. Küllap ta peab jälle minema perearsti juurde uusi analüüse andma. Kindlasti ta läheb, ükskord ja teeb, mis vaja. Kunagi hiljem võibolla.Tegelikult ei muutu sellega midagi. Ikka ühedsamad rohud ja süstid. Mingiks ajaks oli nendest abi ja siis algas kõik otsast peale. Täna ta ei tahtnud sellele mõelda. Väljas oli tuisku oodata. Esialgu oli kõik veel vaikne. Männioksad kiikusid õige pisut tuule käes.
Ja siis ta tuligi koos tugeva lumesajuga.Tuul ulus ja undas, lumi peksis vastu nägu ja varjas vaatevälja.Võimas.
Tuisk oli Alicele alati meeldinud. Samuti paduvihm. Mitte just pidevalt ja mitmeid päevi järjest, aga nii ootamatult tulev ja siis jälle sama tormakalt kaduv. Nendes oli midagi võimast ja jõulist. Tundus nagu loodus tahtis mässata ja näidata milleks ta võimeline on. Täpselt nagu naise sisemus. Mida edasi, seda rohkem.Alice ei uskunud isegi. Ta oli ju terve oma elu olnud leebe, alati olemas, valmis aitama ja nõu andma, lohutama ja õpetama. Nüüd oli kõik teisiti .3 viimast aastat olid ta selliseks muutnud.
Tuul ulus ja undas endiselt. Eriti võikalt kõlas see ventilatsiooni avades ja korstnalõõris. Alice süütas küünla.Täna võiks korraldada õudukaõhtu. Just selline paras meeleolu. Seekord ilma veinita.
Varsti tuli jälle minna lund rookima.

Paljugi võiks öelda veel ...

Terve päev oli olnud täis rahutust. Alice püüdis ennast rahulikuks sundida, aga see oli nii raske. Isegi kõige tavalisemad igapäevased asjad ajasid teda ärevusse. Tema hinge närisid kahtlused.Ta ei teadnud, kas ta otsustas ikka õigesti. Nii kaua oli aega mööda läinud. Üks osa temast tahtis ja ootas, teine pool oli hirmul ja kahetses. Kõige lihtsam oligi oma hirme ja kõhklusi füüsilise tööga maandada, siis läksid mõtted alati mujale. Nii oli ta alati teinud ja mõneks ajaks oli sellest isegi abi. Alicel oli hirm. Ta ei olnud endas sugugi kindel. Ega muud, tuli hakata tegutsema. Täna oli temas millegipärast kohutavalt energiat.
Puhtust ja korda oli ta armastanud alati ja nõudis seda ka teistelt, kuigi vahel oli lihtsam ise kõik ära teha. Kõik nurgad majas olid juba mitmeid kordi üle käidud, aga rahutus hinges nõudis ikka veel ja veel. Järelikult tuli minna õue. Nii hilja polnudki ta varem üksi väljas olnud.
Siin oli ilus. Sadas alla õrnu valgeid lumehelbeid. Täielik vaikus ja rahu. Majade aknad ümberringi olid pimedad. Loomulikult, nii pidigi olema. Kõik normaalsed inimesed ju magasid õndsat und. Lumelabidaga lund lükates tuli talle pähe kelmikas mõte. Endalegi ootamatult hakkas ta lumepalli veeretama. Sulalumi. Naine veeretas ja veeretas ja pall aina kasvas .Naljakas just seda oligi talle vaja. Ta tundis, kuidas rahu voolas südamesse. Lasteaias oli ta ju küll koos lastega lumememmesid teinud, aga nüüd öösel, ihuüksi. See oli hoopis midagi muud. Ta kujutas ette missuguse näo tütar hommikul teeb, kui avastab kooli minnes millega tema ema on hakkama saanud. See ajas naerma.Vaevalt ta seda usukski.Jõuluime .
Küllap ta saab ka homse päevaga hakkama .

Tütrele külla.



Päevad veeresid omasoodu. Oli paremaid ja mitte just kõige paremaid, aga Alice sai hakkama.
Tööl olid kiired ajad ja ega oma mõteteks eriti aega ei jäänudki. Alles öösel voodis oli ta jälle nende päralt, Alice tundis, kuidas rutiin ennast talle vägisi peale surus ja kui poeg tegi talle ettepaneku sõita nädalavahetuseks maale tütrele külla, oli ta rõõmuga nõus . Kindlasti on hea vahelduseks kodust natuke eemale saada. Tütar oligi mitu päeva haige olnud nii, et paras aeg teda külastada.Tegelikult olidAlicel küll nädalavahetuseks natuke teised plaanid, aga võibolla oligi hea neid natuke muuta. Alati tuleb ju ka ära kasutada, kui poeg sellise ettepaneku teeb. Tavaliselt on tal nii kiire ja pole millegi jaoks aega. Aina läheb või tuleb kusagilt, aga ega teda ei saanud alahinnata. Poeg on tubli, õpib, töötab ja nokitseb oma maja kallal. Ta on pärinud oma isa kuldsed käed, aga iseloom on küll eiteakellesse.Vahel tundus Alicele, et vist ikka seda tema enda jonnakust ja jäärapäisust on seal kõige rohkem. Ta oli küll poja pärast vesistanud sest poeg kippus otsese ütlemisega olema. Muidugi esimestel aastatel oligi seda vaja, sest Alice oli omadega ikka päris untsus. Kössitas tugitoolis või siis tormas mööda maja arutult ringi ja aina tegutses. Hiljem poeg tunnistas, et tal oli ikka päris hirm olnud. Ega ta pojad kumbki ei arvanud, et Alice sellest välja tuleb.Ta ei suutnud ju isegi nutta.Tahtis, aga pisaraid ei olnud. Need tulid alles tükk aega hiljem .
Ka oma vanemate haual polnud naine kaua käinud. Ta pelgas natuke surnuaedu ja tundis ennast seal ebamugavalt.
Nüüd sai mitu asja korraga ette võtta.
Tütar elab metsade keskel. Inimesi seal palju ei kohtagi, rohkem ikka põtru ja kitsesid, vahel ka rebaseid ja kährikuid.Täielik perifeeria ja rahu.
Just seda oligi naisele praegu vaja ja loomulikult tema lapselapsi. Ta lootis, et tal tuleb kena nädalavahetus.