Jõulud.

Alice ei oodanud enam ammugi jõulusid sellise ootusärevusega nagu lapsepõlves, aga sellest hoolimata oli neil ikkagi üks tähendus. Need olid alati pühad, mis tuli veeta koos perega. Nagu kõigil inimestel olid ka Alicel oma soovid ja unistused, mis ei pruukinud alati täide minna. Kahe jalaga kindlalt maa peal seistes ja ennast tugevalt tundes võis ometigi elada teadmisega, et kõik on korras ja ei pea muretsema igapäevaste asjade pärast ning süda on alati rahul. Ometigi teadis ta, et see polnud alati võimalik. Tema ellu võis tulla palju inimesi, aga südamesse jäid ikka ainult need, kes olid tõeliselt kallid. Alice oleks ju tahtnud alati naeratada ja teha õnnelikuks need, keda ta armastas. Just need, kellest ta tõeliselt hoolis. Sellel, kui palju neid tema elus oli, polnud mingit tähtsust. Luges ainult see, et oli keegi, kelle nimel elada ja keegi, kes teda vajas.  

Elu teeb omad valikud. Kõigile on antud võimalus valida kolme tee vahel. Kui otsustad otse minna, siis jäävad ära need võimalused, mis on paremal ja vasakul. Oma valikuid ei pea, aga kahetsema. See on su enda valitud elu ja sellega tuleks rahul olla. 

Alice elus oli ju armastus ja hoolivus olemas, kuigi vahel tundus, et seda oli  liigagi palju ja kippus teda lämmatama. Ta oleks tahtnud ise olla rohkem see andja, aga Antsult tema rõõmu ära võtta ta ka ei suutnud. Liiga palju oli mees tema heaks teinud. Lõpuks ometi oli ta õnnelik ja rahulolev. Talle meeldis lihtsalt Alice.

Igast kinnikasvanud haavast ei pruugi alati armi jääda ja kui jääbki, siis ajapikku inimene harjub sellega. Õpime oma vigadest ning järgmisel korral oleme lihtsalt targemad ja ei lasegi sellel tulla. 

Lahku minna saab ka sõpradena ja loota, et kunagi tuleb taaskohtumise aeg. Ootamine on kergem,  kui tead, et on keda oodata ja ta on tulemas. Pole aga midagi raskemat, kui oodata teadmatuses, hinges ärevus ja hirm, südames ahastus ja küsimus kas ongi üldse veel kedagi oodata.

Alice oli  inimesena ikka veel seesama väike tüdruk, kes lootis ja ootas oma õnne,

Täna olid aga jõulud koos pere ja kallite inimestega ning Alice pidi lihtsalt õnnelik olema.

Jõuluootus.

Alice ei teadnudki kas ta ootas sellel aastal jõule või mitte. Tegelikult polnudki  tal veel  mingit jõulutunnet Ta uskus,et  need jõulud  tulevad  hoopis erilised. Esimesed päris jõulud koos Antsuga. Eelmisel aastal olid nad ka koos olnud, aga siis oli Antsul rohkem külalise roll.
Oma pere traditsioone ei tahtnud Alice sellegipoolest muuta. Ants pidi lihtsalt sellega kaasa tulema. Jõulud ju ongi aeg, kus koos olla oma lähedastega ning pöörata neile rohkem tähelepanu. Igapäevases elus on tihti nii kiire, et ei jõua kõike märgata. Jõuluajal võikski aja maha võtta ja näha  asju, mis igapäevarutiinis sageli märkamata jäävad. See võiks olla aeg, kus saaks olla ka iseendaga ja mõelda asjade ning elu üle järele.
Alice oli ju tundnud vahel Antsuga erilist sidet, vastastikust hoolivust ja seda, et nad olid olemas teineteise jaoks.Ta tundis igal sammul, et Ants vajas teda ja samuti võis temagi ilma valehäbita Antsu hoolivasse embusesse pugeda. See ei tähendanud aga seda, et ta oleks täielikult mehe külge klammerdunud ja, et tal poleks olnud  ühtegi salapaika iseendale. Ta vajas vahel võimalust omaette olemiseks ja taandumiseks oma maailma. Alice ju vajas armastust ja ta tahtis  seda ka jagada, aga vahel pidi ta lihtsalt tulema jälle oma minevikku tagasi . See andiski tunde, et ta oli väärtuslik just sellisena nagu tahtis olla.