esmaspäev, 30. mai 2011


Mõeldes Sinule.

Ajuti tundus Alicele nagu argipäev kipuks üle jõu käima. Kõik oli ainuüksi tema peal
ning tundus käest libisevat. Mida teha kui süda on katki, hing on katki, unistused on kildudeks ? Eks ikka ta tavaline valik-enesehaletsus, pisarad, valu, põgenemine või siis sorida oma mälestustes. Kunagi oli talle öeldud, et
homme on meie elada jäänud elu esimene päev. Alice oleks seda uskuda tahtnud. See tundus siis nii ilus ja tõi kaasa kummalise igatsuse ning rahutuse, mis näris ta sisemuses.
Ta oli täna kurb. Taas kord oli ta läbinud Kolgata tee, aga ka aru saanud, et ta polegi nii külm ja kalk, nii julge ja tugev. Läheb vaja palju vaprust, et avada oma elus uus uks. Ta oli ju sündinud siia, oma kogemust saama ja oma elu elama. Ta vihkas hüvastijätte. Eriti veel selliseid, kus tuli hüvasti jätta juba siis, kui polnud veel õieti tuttavakski saadud. Seda "meid" polnud enam olemas. Öeldakse ju küll, et maailma lõpus on kohvik, kus me kunagi kõik kokku saame, aga sinna jõudmiseks kulus veel aega, palju aega. Seda oli tal praegu küllaga käes. Alice tahtis meeleheitlikult tõrjuda oma mõtetest juhtunut. See kaotus oli olnud osa tema elust ja seda kohe unustada polnud võimalik. Praegu oli see veel liiga värske ja valus.
Elul on algus ja lõpp. Seda kogeme me kunagi kõik, kes varem, kes hiljem. Algust me enamasti ju ei mäletagi, aga lõppu me ei teagi. Lõpmata hea on aga mõelda, et teisel pool seda teadmist saame me kunagi kokku. Kaotusvalu võib olla suur, isegi nii suur, et esialgu ei oskagi seda jagada. Samas võis läbielamata lein olla nagu kivi rinnus. Elad ja tunned, et kuskil on midagi, mida pead tundma ja nägema. Loomulikult sai ta aru miks pidi see nii minema, aga ta elus oli toimunud suur muutus, mis sundis teda endalt küsima-kuidas edasi minna? Kõrvalt vaadates tundus kõik nii lihtne. Kedagi ei saa panna sinu elu elama ning kedagi ei saa enda külge siduda. Alice igatses ikka veel taga aegu, mis tal olid olnud ja harva mõtles sellele, mis tal juba olemas oli. Igatseda seda, mida tegelikult pole olnudki, olla tema kõrval ja teada, et ei saa teda kunagi. Kahjuks mitte kõik ei mõista seda.

pühapäev, 22. mai 2011

Usk, lootus, armastus.



Alice tervis läks taspisi paremaks. Päris hästi ta ennast veel ei tundnud, aga tööle tagasi minna sai ikkagi. Kodus teadmatuses passimine poleks ka parem variant olnud. Nüüd oli vaja ainult natuke oodata, et täielikku selgust saada.
Ants püüdis igati ta olemist kergemaks teha. Tegelikult oli tal ju kuldne süda. Alice oli seda algusest peale märganud, aga vahel ta lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada.
Mees oli alati talle toeks olnud. Enda peale mõtles ta alati viimasena. Põhiline, et Alicel oleks hea. Eranditult iga kord kui Alice jälle mõne murekoorma all looka vajus või oli omadega täiesti puntras, oli ikka Ants see, kes talle oma tuge pakkus. Nii hea, mõistev ja hoolitsev. Ta ei küsinud kunagi midagi üleliigset ja lasi Alicel lihtsalt olla. Alice tundis kogu aeg, et ta oli tema jaoks olemas. Nagu nüüdki.
Teadmata kuidas sellest rääkida lükkas ta jutuajamist kogu aeg edasi. Kõigepealt tahtis ta endas selgusele jõuda
. See oli nii raske. Oma südames ta ju teadis, mis oli õige, aga kas see tõi ka alati rahu südamesse.
Esimest korda nende tutvuse jooksul avas Ants ennast lõplikult Alicele, kuigi naine oli juba ammu aru saanud, et Ants ei vajanud teda mitte toimetamisteks ja koristamiseks vaid selleks, et lihtsalt hoida ja armastada. Alice tahtis ju samaga vastata, aga Ants sai kõigega ise hakkama.
Usk, lootus, armastus-need pannakse meie igapäevastes eluraskustes sageli proovile. Ilma nendeta oleme nagu pilliroog tuulte käes. Alice oli tavaliselt endasse uskunud, aga nüüd oli Ants
, kellele ta võis toetuda. Just nagu ta lemmikraamatus.
"Õnn algab ja lõpeb sinuga," ütles Joan. "See on ju nii lihtne"
Ravic ei vastanud. Mida ta ometi räägib, mõtles Ravic. "Nüüd ütled sa mulle takkapihta, et armastad mind," sõnas ta viimaks.
"Ma armastan sind."
Ravic tegi käega ebamäärase liigutuse. "Sa ju tunned mind vaevalt."
"Mis see siia puutub?"
"Vägagi. Armastada... see tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta."
"Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. Seda ma tean"

esmaspäev, 16. mai 2011


Haigus.

Viimaks hakkas see õudus läbi saama. Alice tundis ennast juba palju paremini. Ta suutis natuke isegi majas ringi liikuda ilma, et ta pea oleks kohe hakanud jälle ringi käima ja süda pööritama. Söögi peale oli veel vara mõelda. Paljas mõte sellele ajas jälle iiveldama.
Kaks päeva olid Alice elust kadunud nagu suurde musta auku. Ta ei mäletanudki eriti midagi. Nii vilets oli ta enesetunne, et elu läks temast lihtsalt mööda. Läbi poolune kuulis ta, kuidas teda
vaatamas käidi, aga see oli ka kõik. Aegajalt oli sundinud kramp ta sisemuses teda alla korrusele tuikuma ja aegamööda seinast tuge otsides vaarus ta jälle oma voodisse tagasi. Küll see oli raske ja pingutust nõudev. Ta selga oleks nagu raske koorem seotud. Keegi oli ta kõrval, keegi püüdis temaga rääkida, aga Alice lihtsalt ei jaksanud oma suud avada. Ta oli nii väsinud, silmalaod nii rasked.
Majas olid igapäevased hääled ja helid. Keegi tuli ja keegi läks. Uksed käisid kinni-lahti. Keegi tegi süüa. Kohvilõhn. Alice ju ometigi armastas kohvi. Praegu oli see aroom maailma hullem. Ta oleks keelanud igasuguse keetmise ja küpsetamise. Alicet ei huvitanud praegu mitte midagi. Ta tahtis ainult vaikselt omaette olla. Mitte kedagi näha ega kuulda.
Äkki peatus kellegi külm käsi ta otsaesisel. See oli nii hea tunne, aga silmi lahti teha ta ei jaksanud. Tegelikult polnudki vaja. Ta teadis niigi ilma vaatamatagi, kes oli selle käe omanik. Nii hea, kui keegi ikka muretseb ja hoolib. Sõnu polnudki vaja. Lihtsalt oli hea olla ja tunda.
Kas sõnadel oligi praegu üldse tähtsust? Inimesed on harjunud neid ütlema ja tahavad ka kuulda. Armastust ei saa panna sõnadesse, aga on võimalik panna tegudesse. Mees ei peagi ütlema neid kolme sõna, vaid tõestama oma tegude ja olekuga, et ta tõepoolest armastab. Nii hea oli tunda, et Alice oli üks nende hulgast.

pühapäev, 15. mai 2011

Sõnad.
Lausutud sõna on nagu lendu lastud nool, mida ei saa enam tagasi võtta. Me räägime ju kellegiga iga päev ja ei mõtle üldse, et oma sõnadega võime väga haiget teha. Sõnadel on suur jõud. Nendega võime teisi rõõmustada ja kurvastada. Me ei pruugigi ju mõelda kas me teeme seda teadlikut või mitte. Alati võiks enne ju tegelikult mõelda.
Sõnadega võime kinkida sooje kallistusi kui ka anda kõrvakiilu.
Alice oli jälle haiget saanud. Ta ju teadis, et päriselus peaks ta hoidma ennast võimalikult kaugele, et ei tunneks jälle seda valu, aga see polnud nii lihtne. Milleks küll lasta endale haiget teha, kui ta polnud seda väärt? Vahel oli aga mõni periood lihtsalt peletavalt raske ja siis ta ei mõelnud, et ei tee seda mida peaks. Loomulikult võis seda ju kõigil juhtuda.

Alati ei saa ka minema kõndida. Alice oli õppinud ennast tagasi hoidma. Ta ei tahtnud samaga vastata. Parem oli teha nägu nagu oleks temast jagu saadud. Ta nägi inimesi enamjaolt nii, nagu sisimas iseennast. Teda ümbritsev oli ta oma peegelpilt. Kui tihti inimesed ta ümber mõtlesid nendele sõnadele, mis nad ütlesid. Kas enne seda või alles siis kui oli juba välja öeldud? Kõik peaksid olema ettevaatlikud oma sõnadega. Valesti öeldu võib teisele inimesele põhjustada kannatusi.
Alice armastas ilusaid sõnu, mis läksid otse südamesse ja hinge. Suur oskus on öelda asju heatahtlikkusega, ilm
a tahtmiseta muuta teist. Mõnele võib see põhjustada nii suuri kannatusi, et ta ei pruugigi sellega toime tulla. Öeldu võib ju tõde olla, aga kas Alice oli valmis seda veel kuulama.

laupäev, 14. mai 2011

Pole see, kes olin eile...


Iga inimene on vaba leidmaks oma õnne ja teed. Elu ongi ju otsing, lakkamatu otsing, meeleheitlik otsing, mis paneb meid tegutsema. Alicet ei rahuldanud üksikasjad, mis ta oli juba saavutanud ja kätte saanud. Suured muutused ta emotsioonides ja isiklikus elus panid kogu ta olemuse proovile. Ta kaevus sügavale endassse ja otsis vastuseid küsimustele, mis teda painasid. Oma sisemuse sunnil oli ta ju teinud asju, mida muidu ei oleks ta kunagi teinud.
Alicele meeldis ärgata hommikul Antsu kõrval ja vaadata kuidas ta toimetab. Ikka veel sai Alice oma hommikukohvi ja võileiva voodisse. Kui Alice oleks tahtnud, oleks Ants ilmselt talle ka tähed ja kuu taevast alla toonud. Ta oli valmis tema jaoks kõigeks, hoolimata sellest, et Alice oli talle ju palju muret ja valu tekitanud. Ants ei meenutanud neid aegu kunagi. Tema jaoks eksisteeris ainult see, mis oli just praegu.
Tegelikult igatses Alice küll taga seda aega, kus tema oli just see hommikul esimene ärkaja. Talle oli alati meeldinud ise lauda katta ja siis oma meest ja lapsi sinna oodata. See oli olnud tema iga hommikune esimene väike rõõm. Kogu pere armsalt laua ääres koos enne, kui kõik oma päevatoimetuste juurde läksid.
Alice ei tahtnud Antsu solvata ja talt seda tema rõõmu ära võtta. Ta oli ju niigi juba liiga palju tema ellu sekkunud. Tasapisi oli ta ikka enam ja enam sisenenud Antsu maailma ja võtnud temalt ära ta igapäevaseid tegemisi. Ega see kerge ei olnud, ei talle ega Antsule. Siiamaani oli see ju olnud ainult Antsu kuningriik.
Alice pidi olema ettevaatlik oma sõnade ja tegudega. Sõnadega sai ju avada uksi ja teha head ning isegi haiget. Samuti võis põhjustada valu, mis oleks võinud kauaks südamesse jääda. Vahel võis ju vihahoos öelda palju, mida hiljem kahetseda. Armastatut tuli ju võtta just sellisena nagu ta oli, mitte sellisena nagu Alice oleks tahtnud teda näha. Aegajalt öelda talle midagi siirast ja südamest head. Peale iseenda peaks ikka hoolima ka teistest ja seda ka välja näitama. Alice uskus, et ta saab sellega hakkama. Ta oli sinnapoole ju teel.