Unistusi nagu liblikaid püüda..

.Üle kõige oli Alice  oma ellu stabiilsust igatsenud.. Just sellist, millega ta oli aastakümneid harjunud olnud. Ta ei tahtnud igal hommikul ärgata teadmisega, et kõik oleneb ainult temast ja kõikide muredega peab ta üksi hakkama saama. Alice  ei tahtnud olla alati tugev ja iseseisev ning ainult endale loota. Vahel tahtis ta olla lihtsalt  õrn, abitu ja kasvõi nõrk.  Ja mis seal salata-kaisus magamisel oli oma võlu. Üksi ei harjunud ta kunagi ja siis oli ta öö läbi unetu. Nii hea oli  hommikul ärgata kalli inimese kõrval ja rõõmsalt oma päeva alata.
Nüüd, kui tal oli see kõik olemas ja ta oleks võinud oma eluga rahul olla, tundis ta, et see polnudki nii hea mõte. Tal oli ju ometigi just see kõik, mida ta oli nii väga oma ellu tahtnud.. Hooliv inimene kõrval, kes tõi ta  ellu armastust ja kindlustunnet. Mitte kunagi varem polnud Alice elu nii põnev olnud. Ta ei teadnud kunagi, mida päev talle toob ja millega see lõppeb. Alguses oligi see kõik nii ootamatu ja ta oli põnevil nagu väike laps ootuses, aga mida edasi seda rohkem ta tundis, et see hakkab teda väsitama.
Kõige rohkem igatses Alice neid hetkeid, kui mees oli oma tööreisil. Nende armsad vestlused läbi skype, mis vahel venisid hommikuni ja Alice läks tööle mõni tund ainult maganud, aga ta oli õnnelik. Muidugi igatses ta omamoodi mehe järele. Teinekord hakkas igatsema juba samal päeval, kui ta oli lahkunud, aga kui ta tagasi jõudis, siis oli selline tunne, et sealt eemalt vaadates oli kõik hoopis teistsugune ja palju parem. Alice armastas hoopis seda igatsuse tunnet. Just need viimased minutid, kus ärevus oli viimase vindini tõusnud, olid kõige magusamad. Tundus, et enam ei jaksagi oodata. Kui see hetk aga kätte jõudis, siis oli Alice pettunud. Ta tahtis hoopis omaette olla. Palju paremini tundis ta ennast hoopis kuskil eemal ja üksi. Ilmselt oli ta alateadvus ikka veel seal Allari juures ja mitu aastat üksindust oma töö teinud. Talle tundus juba ammu, et iseenda mitteaksepteerimise hirmus oli ta püüdnud näida kellegi teisena. Edaspidi tahtis ta jääda iseendaks.
Ühel järjekordsel hommikul ärgates oli Alicel tunne, et ta vajab puhkust.Ta armastas küll oma meest südamest, aga ta vajas ka natuke üksiolemist. Kõik, mis mõned kuud tagasi tundus veel armas ja meeldiv tekitas järjest rohkem tülgastust.Valikud enda eludes teeme ainult meie ise ja kunagi pole hilja neid muuta. Hummaansusega ei jõua alati kaugele ja vahel on vaja tähtsustada ka iseennast.Elus peaks olema ju ka vahepealseid variante, mitte ainult kaks äärmust- kas tõrjumine või klammerdumine.Kuhu jäävad siis sõprus, usaldus ja austus? Kahju, kui armastatu oma liiga suure armastuse ja ihaldamisega vaimse terrorini jõuab.

Kõik võib olla, isegi see, kui midagi ei ole.

Alice uskus, et kindlasti on kusagil maailmas igaühel  sarnane inimene, aga seda, et 2 inimest oma olemuselt, tegudelt ja välimuselt nii ühtemoodi võivad olla, ta küll poleks oodanud. Sama juhuslikult olid mõlemad ka ta ellu tulnud. Pikkus ja kaal võivad ju täppi minna, aga kõik ülejäänu. See lihtsalt ei saanud võimalik olla vaid oli isegi natuke hirmutav. Alicel oli tunne, et kohe, kohe oskab ta selle inimese järgmist sammu ja sõna ette aimata. Isegi haridustase oli neil üks ja prille kandsid mõlemad ühtemoodi otsmikul, kui parasjagu neid ei vajanud. Kõik liigutused ja käitumismaneerid olid nii tuttavad, et tähtkuju Alice enam küsida ei julgenudki. Ta kartis, et teab seda isegi.

Hetk on alati uus.

Hommikul vaatas Alicele peeglist vastu täiesti võõras inimene. Naine, kes oli pikakas ajaks unustanud oma hinge ja unistused kinniste uste taha.Tema silmis lõõmas küll tuli, mis kirgliku elevusega oli uhke oma saavutuste üle, aga sealt vaatas vastu ka väsimus.

Jah Alice oli endaga rahul. Polnud kerge uuesti õppima hakata ja ennast  kodu, töö ning kooli vahel jagada. Kogu maailm oli nagu teist värvi. Alice tahtis endale tõestada, et ta saab hakkama ja ei ole sugugi viletsam, kui teised temast palju nooremad. Õnneks ei kohanud ta sellist suhtumist, et kui sa pole pikk, blond ja siresäärne, siis mine koju sukka kuduma.Vanus polnud ju mingi piiritõmbaja, kui inimene tahtis  ja oli positiivse mõtlemisega. Nüüd õhtul kodus olles tundis ta alles seda õiget väsimust. 

Ants magas juba ammu, aga  Alice polnud und. Ta jäi kuulatama.Tuul ulus pahuralt talvises öös, rapsis puuokstes ja sakutas neid puu küljest lahti. Tundus nagu oleks ta tahtnud tuppa sooja pääseda.

Alice oli muutunud. Täpselt samapalju nagu kõik, keda oli vorminud aeg ja kes olid saanud oma valusad õppetunnid.Temas oli vähe säilinud sellest naisest minevikus. Muidugi ka tema oli vigu teinud ja kindlasti ei saanud öelda, et  edaspidi ta neid ei tee. Elu oli õnnemäng, kus pidi täringuid veeretama ja spekuleerima saatusega. Vahel võis teha ka ebaõige valiku, aga ka midagi täiesti mõtlematut. Eksimuse puhul rakendub tihti doomino effekt. Üks eksimus viib teiseni ja see omakorda kolmandani.Sellepärast ta tahtiski ennast kas õigustada või siis hoopis vait olla.

Alice elus oli jälle midagi muutunud.Ta oli suudelnud üht ja mõelnud teisele.Tal oli valus.See oli igas ta keharakus, sügaval südames ja mõtetes.Ta keha mäletas. Mäletas täna ja ilmselt ka homme. Ta tahtis lendu minna koos ööliblikatega.