Kõik võib olla, isegi see, kui midagi ei ole.

Alice uskus, et kindlasti on kusagil maailmas igaühel  sarnane inimene, aga seda, et 2 inimest oma olemuselt, tegudelt ja välimuselt nii ühtemoodi võivad olla, ta küll poleks oodanud. Sama juhuslikult olid mõlemad ka ta ellu tulnud. Pikkus ja kaal võivad ju täppi minna, aga kõik ülejäänu. See lihtsalt ei saanud võimalik olla vaid oli isegi natuke hirmutav. Alicel oli tunne, et kohe, kohe oskab ta selle inimese järgmist sammu ja sõna ette aimata. Isegi haridustase oli neil üks ja prille kandsid mõlemad ühtemoodi otsmikul, kui parasjagu neid ei vajanud. Kõik liigutused ja käitumismaneerid olid nii tuttavad, et tähtkuju Alice enam küsida ei julgenudki. Ta kartis, et teab seda isegi.