Tühjus.

Alice ärkas hommikul kummalise tundega. Kõik oli ju tegelikult ta elus hästi, aga hinges oli nii imelik tühjus. Süüdistada polnud ju kedagi. Ta sai ainult endalt küsida, mida ta tegi või oli jälle tegemata jätnud. Kõrvalt vaadates oli kõik ju nii lihtne tundunud. Elad ja tunned, et kuskil on midagi, mida peaks nägema ja tundma, aga selle asemel pöörled hoopis nagu orav rattas ja kõik asjad jäävad tegelikult tegemata ja nägemata. Sinu ees on ainult üks suur sein, mis takistab sind elamast ja õnnelik olemast.
Ants oli viimasel ajal kuidagi tujust ära. Alguses Alice arvas, et tal on kevadväsimus, aga see imelik olemine ei tahtnud kuidagi üle minna vaatamata sellele, et Alice püüdis seda igati leevendada. Antsu ei huvitanud ega erutanud enam miski. Alice ei hakanudki seda sädet temas otsima, kuigi oleks tahtnud teda raputada, üles äratada, näidata talle kogu maailma selle ilus ja valus. Ants elas nagu hoopis teises maailmas kuhu ei kuulunud enam rõõmud ja õnnelikud inimesed. Temas polnud enam seda jõudu ja sära. Järele oli jäänud ainult kurbus ja nukrus ning paaniline vajadus vältida kõike hingelist.
Kuidas oli see saanud ometi juhtuda? Ilmselt oli Alice teist inimest enda kõrval liiga endastmõistetavalt võtnud. Ants oli nagu ükskõik missugune vajalik mööblitükk tema elus. Kuidas pidigi Ants siis ennast praegu teisiti tundma? Kogu tema energia ja rõõm olid kulunud Alice lohutamiseks, julgustamiseks, aitamiseks. Seal kus oleks pidanud olema soojus, kindlusetunne ja rahu, seal ei olnud mitte midagi enam. Ants oli nagu tühjaks pigistatud sidrun.
Temast Alicest oli jäänud ainult tühjus, mida ta ei suutnud endale seletada. See näris, tegi haiget, oli pugenud kõikjale. Laienes ja arenes ning lõppes imeliku kauge igatsusega millegi järele. Alice tahtis minna. Kaugele, ära, sinna kus polnud ei valu, ega igatsust, kus valitseks rahu ja õnn. Alice teadis, et kõik, mis ta teistele tegi, tuli ükskord talle endale tagasi. Ei tohtinud teha seda, mida endale ei tahaks. Tagantjärele oleme me kõik ju targad. Nüüd oligi see siis käes. Täielik mõõtmatu, lõputu tühjus, lõputu ja igavikuline. Jah ta oli teisele inimesele haiget teinud.
Täna oli see päev kus aasta tagasi oli talle öeldud, et temasuguse naise pärast peab mees kasvõi läbi halli kivi minema. See oli endiselt veel valus.

Unistustes.

Alice teadis, et sõnadega saab põhjustada valu, aga võib ka avada uksi ja leida õigeid lahendusi. Sõnadega võib purustada kõik, mis sulle armas, aga saab ka öelda, kui oluline inimene sulle on. Kahjuks ei saa aga vahel mõtlematult välja öeldut olematuks teha. Me keegi pole ju siin sinitaeva all inglid, aga me võiksime õppida armastamist ja rahumeeles lahku minemist. Mõlemad sünnivad ju valuga. Keegi meist ei tea, mis meid võib elus ees oodata. Me saame ainult nautida iga silmapilku ja muuta need meile väärtuslikuks. Mõnikord on õnneks nii vähe vaja. Piisab naeratusest kellegi näol või päikesekiirest, mis paitab põske ja sa tunnedki, et oled õnnelik.Vahel tulebki kõik nii lihtsalt. Elu on ju ime ning igat päeva tuleb nautida ja kasutada, sest see on kingitus, mida kõigile pole antud.
Iga algav päev tõi Alice ellu tagasi uusi värve. Ta vaatas ringi pärani silmadega ja avastas kõike uuesti. Ta oli ärganud nagu pikast talveunest. Raskused ja mured olid ju kõik võidetavad ja temast endast sõltus kas ta tahab oma elu muuta masendavaks või olla hoopis rõõmsaks. Kui ta ise suudaks lõpuni positiivne olla ja elu nautida, siis olekski kõik imeline ja ta tahaks ka ka ise midagi head korda saata.
Alice polnud endast kõike veel Antsule rääkinud. Mõnede oma mõtete ja tunnetega tahtis ta veel üksi olla. Need olid ja jäidki tema südamesse. Tegelikult ei tundnudki ta vajadust nendest rääkida. Alice tahtis neid kanda mälestustena kaasas ja neid teadis ainuüksi tema ja mitte keegi teine. Need olid talle olulised.

Alice ei saanud ju valida, mis ajahetkel ta elas, aga ta sai valida kuidas elada. Elu võib ju minna jälle keeruliseks, aga ta jääb vähemalt ellu. Tal oli olemas tahtejõud, millele toetuda.

Enam pole kuhugi kiiret.


Alice oli jälle kodus tagasi. Imelik, ta oli ära olnud ainult 6 päeva aga kõik oli hoopis teistsugune. Tundus nagu oleks sellest möödunud terve igavik. Ta vaatas kõike nüüd hoopis teise pilguga. Oskas vaadata ja sellest ka rõõmu tunda, mida nägi. Olevik, minevik ja tulevik olid jälle olemas ja enam mitte nii mustvalged. Tema ellu oli lisandunud värve. Alice tundis, et enam ei olnud ta nii katki ja oma mõtete virrvarri eksinud. Ta suutis nüüd mõelda ja tunnetada mis tal päriselt olemas oli ja seda ei olnud sugugi nii vähe.
Alice teadis, et ta eneseleidmine polnud veel päris lõppu jõudnud, aga algus sinna oli kindlasti tehtud. Inimene ei taha ja ei oska ju üksi olla ja klammerdub kangekaelselt kõige nigelamagi suhte külge. Teekond selle õige ja imelise juurde võib võtta veel kaua aega ja olla täis üllatusi ning mis seal salata, ka pettumusi. Ainult enam ei tohtinud ta alla anda ja peatuda ning ainult imele lootma jääda. Tal tuli veel kõvasti vaeva näha ja iseenda sisse vaadata. Ta pidi õppima oma nõrkusi tunnistama ja kui vaja siis ka üle kivide ja kändude minema.
Kindlasti on kõik oma elus ennast vahel üksikuna tundnud. Isegi see ei ole lugenud, et ümber on palju inimesi. Nii oli ka Alicega olnud. Ta oli varjanud oma tegelikku olemist ja loonud teistele hoopis teistsuguse kuvandi endast. Tegelikult kasvasid aga asjad üle pea ja ja ta ei jaksanud lihtsalt enam. Loobuda ega alla anda samuti mitte.
Kui mitu korda oli ta endale öelnud, ma ei saa hakkama, aga teistele seda tunnistada polnud tema loomuses.
Ants oli kõik need päevad tema kõrval olnud ja jõudnud igale poole. Tööle, hoolitsenud Alice tütre ja maja eest. Mida küll Alice ilma temata oleks teinud?
Hea oli jälle välja minna. Kevadet avastada, nautida, jalutada, lihtsalt olla. Vaadata kõike hoopis teise pilguga ja isegi kõige pisemast asjast rõõmu tunda.Ta sai jälle olla normaalne. Igas elus on ju häid ja halvemaid päevi. Alice oli võimeline vanu vigu parandama ja minevikusündmusi ümber hindama.Vanad probleemid paistsid talle täiesti uue nurga alt.
Ta pidi oma elule tänulik olema, et see oli talle järjekordse õppetunni saatnud. Vahel võimegi ju mõnda asja, mis meiega juhtub eluks vajalikuks pidada, et me suudaksime mõelda ja õigele rajale jõuda.
Mis kõige tähtsam, armastus ravib kõike.

Teelahkmel.

Kes meist ei teaks seda muinasjuttu, kus peategelane seisis teelahkmel ja tal oli valida 3. tee vahel. Alicel oli praegu just sama tunne. Oma igapäevaelus pidi ka tema nüüd oma valikud tegema. Ta kõndis oma radu teadmata, kas mõni nendest viib ka kokkuvõttes iseendani. Tegelikult ei olnudki kõik asjad nii keerulised kui Alice alguses arvas. Kõik tuli ainult sammhaaval hoolega läbi mõelda. Keerates oma elus teise lehekülje ja püüdes asju näha hoopis teises valguses polnudki halb tegelikkuses nii halb. Et seda kõike lõplikult mõista, tuli käia veel pikk tee. Veel mõni päev kannatust ja ta sai sealt jätkata, kust pooleli jäi.

Kui palju asju oli Alice elus tegemata jätnud just sellepärast, et ei julgenud proovida. Tal oli olnud hirm ebaõnnestumiste ees. Ta ei tahtnud tunnetada häbi läbikukkumise ees olulise inimese silma all. Miks ta ei andnud endale võimalust? Olles süüvinud ainult omaenda elu keerdkäikudesse jätsid ringisebivad inimesed ta täiesti külmaks. Alice tahtis kogu aeg kuhugi põgeneda, üksi olla, eemale kõigest. Kui inimesel olid probleemid, siis oli ju väga raske ennast õnnelikuna tunda. Isegi siis, kui tegelikult oli kõik veel hästi, ainult mustad prillid varjasid kogu vaate. Tal polnudki siis tahtmist oma elu muuta, ega negatiivseid kogemusi endast ära tõugata. Oma südames tahtis ju temagi tuhast tõusta ja inetust pardipojast ilusaks luigeks saada. Kust pidi ta küll selle jõu võtma?
Tagasi sinna minna, kus enne oli olnud, samuti mitte. Iga ta päev oli alanud mõttega, et ei tahaksi enam ärgata. Loomulikult juhul, kui üldse oli magama jäänud. Kui oled väsinud ja ei saa magada, siis lähevad ju asjad veel hullemaks. Ainult üks hetk veel ja tundus, et oligi kõik-tühjus, vaikus, pimedus. Hoiad kramplikult tasakaalu, et mitte kukkuda kuristikku, pimedasse musta auku.
Alice oli kaua otsinud. Otsinud viisi, kuidas midagi muuta. Proovinud jõuga, trotsiga, kavalusega, aga mitte armastusega. Muuta seda, mida muuta tahtis. Ta polnud ju veel pärale jõudnud. Tõeliselt vabaks saaks ta alles siis, kui tunneks oma tõelist jõudu ja julgeks jälle olla see, kes ta oli olnud. Temas oli ometigi ju veel kuskil sügavuses säde peidus, aga säde vajas õhku, et leegiks paisuda. Mineviku varjud viirastusid talle ikka ja jälle tema tulevikus. Ta ei teadnud, millest kinni hoida, millest lahti lasta. Kui igal asjal oleks ainult 2 poolt, kui lihtne oleks siis kõik. Loeks ainult see, mida sa mõtled ja tahad. Alice arvas, et terves maailmas pole olemas kedagi temasarnast ja tal tuleks lihtsalt leida see õige mina ja olla tema ise.

Teda oli ju ometigi märgatud, meeles peetud, tunnustatud. Ta oli ju veel vajalik ja kindlasti võidab ka selle võitluse iseendaga. Erinevaid kogemusi talletades, nende najal kasvades ja õppides jõuab temagi lõpuks sihtpunkti. Homme on juba uus päev, parem päev ja proovigu mitte olla. Alice teadis, et tal tuleb minna edasi ja mitte enam tagasi vaadata. Ta pidi unustama kõik halva, mis oli põhjustanud hädasid, minema tundmatusse. Homme on uus päev, kus minevikul polnud enam tähtsust, oli vaid tulevik. Selle nimel praegu ju kõik käiski. Kui ainult seda metsa ees ei oleks...

Äng.


Alice oli täna kurb. Hinges oli rahutus, aina kasvav teadlikkus rahulolematusest. See häiris teda. Esmalt algas see õrnalt, muutudes järk-järgult tugevamaks, ebamugavamaks, ärritavamaks. Lõpuks ta mõistis, et ei saa enam üksi hakkama. Ta oli endaga raskustes ja vajas abi. Alice oli otsinud paaniliselt väljapääsu. Kuidas võib üldse elus aru saada mida sa tahad, kui ei võta aega, et endaga kohtuda ja aru saada, kes sa oled, mida tahad ja keda vajad? Lapsena teadis ta ju alati, mida ta elult soovis, kelleks tahtis saada, missugune pidi olema tema tulevik. Tema jaoks polnud tähtsust materjaalsetel väärtustel. Lapsed on ju oma emotsioonides ja tahtmistes siirad. Vanemad õpetasid teda, kuidas peab elama, mis on hea, mis halb. Alice teadis siis täpselt, mida tohtis teha, mida mitte. Arvestas teiste arvamustega, soovidega. Õppis olema see, kes ei olnud. Kaotas oma lapsepõlve mina. Teadis, et tal polnud peale iseenda kedagi lähedasemat maailmas, kuigi isa ja ema armastasid teda ja kinkisid talle ilusa lapsepõlve. Ta oli ise see, kes ennast kõige paremini tundis. Keegi teine ei teadnud nii hästi, kuidas olla aus oma tunnetes, olla kurb ja rõõmus.
Alice teadis, et sõnal on jõud.Ta ju tahtis olla ettevaatlik sõnadega. Mida öelda või ütlemata jätta, polnudki alati nii kerge otsustada. Suur oskus on ju vahel asju heatahtlikkusega öelda. Kõik ei pruugi alati öelduga toime tulla. Nii oli Alicegagi. Ta võttis sõnu liiga südamesse. Ta ei ei suutnud teda ümbritsevate situatsioonidega enam hakkama saada ja nendest võis saada tema allakäigu spiraal. Üks asi kuhjus teisele ja lõpuks oligi täiesti otsas endaga. Vajus aina sügavasse auku kust oli ainult üks pääsetee, jälle üles ronida, aga polnudki nagu põhjust ronida. Eile veel oli, täna enam mitte. Ta oli kaotanud selle, mida tal polnudki. Tegelikult ei saanudki ju seda kaotada, aga praegu oli küll selline tunne. Kõik oli läinud kaugustesse, kaugenes iga päevaga, päev päeva järel. Ta oli emotsioonitu, tühi, oma eluga pahuksis. Kuidas saigi keegi teda sellisena armastada, kui ta ise ennast pidevalt muserdas ja hävitas negatiivsusega? Ta ei andnud endale võimalustki. Oleks nagu meelega oma mõtetega endale häda ja viletsust ellu kutsunud. See oli tema hirmude tulemus. Temas oli tekknud trots kogu ümbruskonna vastu. Ta pidi minema. Enam ei saanud sellega viivitada. Igal asjal oli oma aeg ja nii antaksegi ju meile teadmine ja kõrgem tarkus. Ta pidi selleks lihtsalt valmis olema. Alati jääb ju midagi , mida veel tahta...

Kaotada ennast.

Kindlasti on elus tähtsam see, kes me oleme, kui see mis me ütleme. Võibolla on loomulik, et inimesed seisavad oma maailmavaadete eest ja üritavad selles ka teisi veenda. Sellisel juhul on ju õige olla aus ja nendega kõik selgeks rääkida.
Alice tahtis ikka ja alati teiste eest enda nõrkusi peita ja näidata ennast tugevamana kui ta tegelikult oli. Tegelikult polnud ta ju see, kellena ta ennast näidata püüdis. Kas ta tõesti elas meelega oma elu keeruliseks? Ta nagu eksperimenteeris oma eluga.
Kõik sai alguse tänasest arsti juures käigust. Mõneks ajaks pidi ta loobuma füüsilisest tööst ja ülepingest. Kõik oleks ju võinud hästi olla, kui ta oleks endale tunnistanud, et ta ei taha olla see kange ja tugev naine. Ta ei taha oma majas enam kõike üksi teha ja otsustada, et ta tahab toetavat õlga, tahab kedagi enda kõrvale, kes aitaks nõu ja jõuga. Tahaks õhtul pugeda sooja ja mõnusasse kaissu.Tahaks olla õrn ja nõrk, olla naine. Ta oli harjunud, et mitte keegi teine ei klaarinud ta jamasid, keegi ei aidanud tal välja rabeleda, sest ta oli harjunud viimastel aastatel ise pinnale kerkima ja ujuma õppima. Kui lõpuks kaldale jõudis, siis oli rahul, et sai kõigega ise hakkama. Ka oma nõrkusi oli ta püüdnud teiste eest peita.
Alice seisis suure dilemma ees, olles emotsionaalselt"ainult mina ise". Selleski oli ta ainult ise süüdi. Nüüd oli tal ju tegelikult tekkinud variant, aga ta kartis, et harjubki kellestki sõltuma, nii praktiliselt kui emotsionaalselt. Ta ei tahtnud kedagi oma kaitsemüürist sisse lasta.
Alice teadis, et elu on lühike, aga mõned nädalad tundusid isegi liiga pikad. Just need, kui ta pidi rinda pistma sellega, mis talle üldse ei meeldinud. Mõnel hommikul rõõmsana ärgates mõistis ta milline kingitus oli tegelikult elu. Kõik olid siin mingil põhjusel ja kõigil oli õigus olla õnnelik. Kui ta oleks teadnud täpselt mis on õige, siis oleks ta ju lakanud muretsemast muude asjade pärast. Elukeerises toimetulek sõltuski just sellset, millise tähenduse ta oma elusündmustele andis. Optimistlik pilk enesele ja ümbrusele sundis ju tegutsema, aga vahel oli nii raske maailma ja ennast rõõmsana vaadata.

The day before you came.

Terve päeva oli Alice ABBA lugu kummitanud. Talle meeldis see laul. Ikka ja jälle kordus see viis tema peas.
Päev oli alanud hästi. Alicet tundis ennast reipa ja ja väljapuhanuna. Täna oli kõik kuidagi teisiti. Kohv oli erilise maitsega ja Ants oli rõõmsas tujus. Tavaliselt oli ta hommikuti unine ja vaikne. Täna aga eriliselt jutukas ja ümises vaikselt omaette laulu joriseda kui Alice kohviga magamistuppa jõudis. Ilmselt oli mehe hinge lõpuks kevad saabunud. Päikesepaistelised päevad olid imet teinud. Ants hakkas tasapisi oma uude töökohta sisse elama ja võttis asja natuke rahulikumalt. Esimestel päevadel oli ta olnud rahutu, magas halvasti ja võttis kõike südamesse. Alice teadis, et Ants saab hakkama ja püüdis mehe enesehinnangut igati tagant upitada. Ta oli ju näinud, kui kohusetundlik ja töökas Ants tegelikult oli. Suvel oli ta silganud tööpostil nagu oleks tal 100 paari jalgu all, ise nii asjalik. Alicel oli vahel tunne, et Antsul kadus igal hommikul 10 aastat turjalt oma tööd tehes. Selg sirge, pea püsti kõndis ta reipa sammuga oma objektide vahel. Näitas, mõõtis, juhendas ja õpetas. Jõudis igale poole.
Alicele meeldisid hommikused jalutuskäigud tööle. Paras maa, et oma mõtted korda saada ja alustada tööpäeva hea tujuga.
Alice uskus jälle endasse, sest ainult tema ise sai oma elus muudatusi teha. Ta oli hakanud jälle elama olles teadlik, leppiv ja armastav oma minaga. Täna tundis ta, et oskas hinnata jälle iga algavat päeva, hoolimata sellest, et ta polnud ei parem ega halvem teistest. Ta oli lihtsalt olemas ja tal oli jälle võimalus elada oma päris elu, just seda, millest paljud unistaksid.Unistamine tähendas ju usku millessegi ilusasse. Ilma selleta lakkaksime me elamast. Kas ta ikka julgeb? Kas ta saab hakkama? Kui palju on ta nõus samme astuma selleks? Ka kõige pikem tee saab alguse just sellest esimesest sammust. Inimese õnneks on ju nii vähe vaja. Palju rohkem vajab ta aga, et seda mõista. Kui aga jõud otsa saab, täiesti otsa, et enam ei jõuagi unistada, kui enam ei jaksagi uskuda? Me ju kõik teeme vahel valesid otsuseid. Elu ongi üks suur vigade parandus. Aega ainult ei saa tagasi pöörata. Kui oled tuim ja su jõud on täiesti otsas, siis tuleb jälle algusesse minna ja kõike otsast alustada.
Alice päev möödus küllaltki töörohkelt, iga minut oli täis tegemisi. Peale tööd oli ta veel 5 ruumi puid keldrisse loopinud. Antsu juurde jõudes, tundis Alice ennast päris väsinuna ning läks voodisse varem kui tavaliselt. Ta ei tundnud ennast just kõige paremini. Süda, mis viimasel ajal kippus puperdama, tagus tänagi kuidagi ärevalt. Ta võttis sisse oma tableti ja ei mõelnud rohkem selle peale. Küllap homme on parem, täna ta oli lihtsalt liiga palju toimetanud. Lumikellukeste väljakaevamise oleks pidanud ikka järgmisesse päeva jätma, aga lumi oli nii kõva ning raske, et ta ei raatsinud oma lilli selle raskuse alla jätta. Ilmad kippusid vägisi ju soojemaks minema ning selle raske koorma alt poleks ükski õis suutnud õide puhkeda.
Öösel ärkas Alice üles Antsu hüüatuse peale. Ta ei saanudki aru, mis toimub. Hingata oli raske, süda peksis tohutu kiiruse ja jõuga ning Alicel oli tunne, et kohe, kohe jääb see seisma. Ta nägi Antsu hirmunud nägu enda kohale kummarduvat ja ei mõistnud, miks mees paanikas oli. Korraks koges ta ise ka mehe õudset hirmu täies mahus aga kohe asendus see täieliku ükskõiksusega. Ta oleks võinud rahuliku südamega surra ja oli selleks isegi valmis. Ainus, mis teda häiris oli see vastik värin ja külm, nii külm, et hambad tahtsid vägisi plagisema hakata. Alles siis, kui arstid tahtsid ta endaga kaasa viia, ärkas Alice nagu tardumusest ja ütles, et temaga on juba hästi. 2 süsti hakkasid mõjuma. Ta ei tundnud isegi külma enam ja andis lubaduse, et kindlasti läheb esimesel võimalusel perearsti vastuvõtule.
Nüüd märkas Alice Antsu. See seal nurgas kõssis ja üleni õnnetu oli ju ometigi tema- Alice armas, kallis mees. Tal oli nii kahju, et ta oli jälle põhjustanud sellele armsale inimesele südamevalu, aga küllap iga katsumus on selleks, et areneda ja jõuda mingile uuele tasandile. Kui oskad märgata, näed ka pisikesi detaile teise hinges ja mõistad kui oluline sa talle tegelikult oled. Ikka rohkem ja rohkem hakkas Alice seda mõistma. Miks ta küll ei suutnud Antsu aktsepteerida sellisena nagu ta oli? Miks tal alati tekkis trots ja sisemine vastuolu?Miks me siis vaatame, aga ei näe?

Unetus.


Alicel ei tulnud öösel und. Muidugi oli ta ise selles süüdi. Kes käskis terve presskannu täie kohvi teha ja kõik üksi ära ka veel juua. Täpselt nii nagu talle maitses- suhkruta, must, parajalt kange ja tulikuum. Seda kõike veel kell 7 õhtul. Ime siis, et ei saanud magama jääda. Pealegi oli tal olnud just pikk kohvipaus. Paljalt lõhn sellest oli ta südame pööritama pannud. Nüüd oli tunne, et oleks nagu vaja kõik tagantjärele juua. Arukas inimene ei käitu nii. Mässaja ja vastuvaidlejana tundis ta ennast omas elemendis ja ei kuulanud Antsu häid soovitusi. Talle meeldis olla teistest erinev hoolimata sellest, et oma südames võis ta nendega isegi nõus olla. Ants ju hoolis temast ja tahtis ainult, et Alicel oleks hea. Ometigi oleks võinud oma mina maha suruda ja kuulata teist. Alicel olid oma põhimõtted. Ta oli arvamusel, et ta ei olnud siia maailma sündinud mitte kellegi jaoks või kellegi pärast, vaid tuli just iseenda elu elama ja iseendaga kohtuma. Viimasel ajal tundis aga, et mõne inimese käitumine võis ta endast nii välja viia, et ta reageeriski väljendades oma pahameelt nii sellele, kes pahameele põhjustas, kui ka ülejäänud osale. Ilmselt oli see tingitud ka sellest, et ta lohistas nähtamatu kotina oma minevikku kaasas. Miks küll on inimestel kombeks oma minevikku jäänud sündmusi emotsionaalselt aeg-ajalt taastada? See võiks ju olla isegi tõhus kui selleks valida ainult positiivsed.
Kindlasti on paljud meist tundnud, et on ühe inimese jaoks olnud terve maailm. Kui see üks inimene sulle ühel päeval ütleb, et pista pea tulle, kas ta teeks siis seda?Äkki mõne jaoks oleks sellest veel vähe. Imelik. Ühele piisab sellest ühest ainsast ja teisele on vaja tervet maailma.
Päris elu võis küll karm olla, aga samas oli ju ka armuline. Alice oli vahel valmis elama iga hetke nagu oleks see viimane. Ta tundis, haistis, nautis, imetles. Piisas vaid meenutamisest ja ta süttis jälle nagu kustunud tõrvik.
Elu oli veeretanud Alice teele kive ja kände just selleks, et ta õpiks muutuma, aga tema keeldus iseendale jonnakalt otsa vaatamast ja saigi täpselt selle, mida oligi tahtnud.Terve öö voodis unetult väherda. Pole just eriti meeldiv. Hea oli vähemalt see, hoolimata sellest, kui palju ta oli öösel maganud, ei tundnud ta kunagi ennast hommikul väsinuna.
Teda võidi küll maatasa teha, ta võis komistada ja kukkuda, aga ta oli ka võimeline uuesti tõusma ja naeratama.Vahel polnudki kohale jõudmine kõige tähtsam vaid just sinna teel olemine.