Unetus.


Alicel ei tulnud öösel und. Muidugi oli ta ise selles süüdi. Kes käskis terve presskannu täie kohvi teha ja kõik üksi ära ka veel juua. Täpselt nii nagu talle maitses- suhkruta, must, parajalt kange ja tulikuum. Seda kõike veel kell 7 õhtul. Ime siis, et ei saanud magama jääda. Pealegi oli tal olnud just pikk kohvipaus. Paljalt lõhn sellest oli ta südame pööritama pannud. Nüüd oli tunne, et oleks nagu vaja kõik tagantjärele juua. Arukas inimene ei käitu nii. Mässaja ja vastuvaidlejana tundis ta ennast omas elemendis ja ei kuulanud Antsu häid soovitusi. Talle meeldis olla teistest erinev hoolimata sellest, et oma südames võis ta nendega isegi nõus olla. Ants ju hoolis temast ja tahtis ainult, et Alicel oleks hea. Ometigi oleks võinud oma mina maha suruda ja kuulata teist. Alicel olid oma põhimõtted. Ta oli arvamusel, et ta ei olnud siia maailma sündinud mitte kellegi jaoks või kellegi pärast, vaid tuli just iseenda elu elama ja iseendaga kohtuma. Viimasel ajal tundis aga, et mõne inimese käitumine võis ta endast nii välja viia, et ta reageeriski väljendades oma pahameelt nii sellele, kes pahameele põhjustas, kui ka ülejäänud osale. Ilmselt oli see tingitud ka sellest, et ta lohistas nähtamatu kotina oma minevikku kaasas. Miks küll on inimestel kombeks oma minevikku jäänud sündmusi emotsionaalselt aeg-ajalt taastada? See võiks ju olla isegi tõhus kui selleks valida ainult positiivsed.
Kindlasti on paljud meist tundnud, et on ühe inimese jaoks olnud terve maailm. Kui see üks inimene sulle ühel päeval ütleb, et pista pea tulle, kas ta teeks siis seda?Äkki mõne jaoks oleks sellest veel vähe. Imelik. Ühele piisab sellest ühest ainsast ja teisele on vaja tervet maailma.
Päris elu võis küll karm olla, aga samas oli ju ka armuline. Alice oli vahel valmis elama iga hetke nagu oleks see viimane. Ta tundis, haistis, nautis, imetles. Piisas vaid meenutamisest ja ta süttis jälle nagu kustunud tõrvik.
Elu oli veeretanud Alice teele kive ja kände just selleks, et ta õpiks muutuma, aga tema keeldus iseendale jonnakalt otsa vaatamast ja saigi täpselt selle, mida oligi tahtnud.Terve öö voodis unetult väherda. Pole just eriti meeldiv. Hea oli vähemalt see, hoolimata sellest, kui palju ta oli öösel maganud, ei tundnud ta kunagi ennast hommikul väsinuna.
Teda võidi küll maatasa teha, ta võis komistada ja kukkuda, aga ta oli ka võimeline uuesti tõusma ja naeratama.Vahel polnudki kohale jõudmine kõige tähtsam vaid just sinna teel olemine.