Äng.


Alice oli täna kurb. Hinges oli rahutus, aina kasvav teadlikkus rahulolematusest. See häiris teda. Esmalt algas see õrnalt, muutudes järk-järgult tugevamaks, ebamugavamaks, ärritavamaks. Lõpuks ta mõistis, et ei saa enam üksi hakkama. Ta oli endaga raskustes ja vajas abi. Alice oli otsinud paaniliselt väljapääsu. Kuidas võib üldse elus aru saada mida sa tahad, kui ei võta aega, et endaga kohtuda ja aru saada, kes sa oled, mida tahad ja keda vajad? Lapsena teadis ta ju alati, mida ta elult soovis, kelleks tahtis saada, missugune pidi olema tema tulevik. Tema jaoks polnud tähtsust materjaalsetel väärtustel. Lapsed on ju oma emotsioonides ja tahtmistes siirad. Vanemad õpetasid teda, kuidas peab elama, mis on hea, mis halb. Alice teadis siis täpselt, mida tohtis teha, mida mitte. Arvestas teiste arvamustega, soovidega. Õppis olema see, kes ei olnud. Kaotas oma lapsepõlve mina. Teadis, et tal polnud peale iseenda kedagi lähedasemat maailmas, kuigi isa ja ema armastasid teda ja kinkisid talle ilusa lapsepõlve. Ta oli ise see, kes ennast kõige paremini tundis. Keegi teine ei teadnud nii hästi, kuidas olla aus oma tunnetes, olla kurb ja rõõmus.
Alice teadis, et sõnal on jõud.Ta ju tahtis olla ettevaatlik sõnadega. Mida öelda või ütlemata jätta, polnudki alati nii kerge otsustada. Suur oskus on ju vahel asju heatahtlikkusega öelda. Kõik ei pruugi alati öelduga toime tulla. Nii oli Alicegagi. Ta võttis sõnu liiga südamesse. Ta ei ei suutnud teda ümbritsevate situatsioonidega enam hakkama saada ja nendest võis saada tema allakäigu spiraal. Üks asi kuhjus teisele ja lõpuks oligi täiesti otsas endaga. Vajus aina sügavasse auku kust oli ainult üks pääsetee, jälle üles ronida, aga polnudki nagu põhjust ronida. Eile veel oli, täna enam mitte. Ta oli kaotanud selle, mida tal polnudki. Tegelikult ei saanudki ju seda kaotada, aga praegu oli küll selline tunne. Kõik oli läinud kaugustesse, kaugenes iga päevaga, päev päeva järel. Ta oli emotsioonitu, tühi, oma eluga pahuksis. Kuidas saigi keegi teda sellisena armastada, kui ta ise ennast pidevalt muserdas ja hävitas negatiivsusega? Ta ei andnud endale võimalustki. Oleks nagu meelega oma mõtetega endale häda ja viletsust ellu kutsunud. See oli tema hirmude tulemus. Temas oli tekknud trots kogu ümbruskonna vastu. Ta pidi minema. Enam ei saanud sellega viivitada. Igal asjal oli oma aeg ja nii antaksegi ju meile teadmine ja kõrgem tarkus. Ta pidi selleks lihtsalt valmis olema. Alati jääb ju midagi , mida veel tahta...