The day before you came.

Terve päeva oli Alice ABBA lugu kummitanud. Talle meeldis see laul. Ikka ja jälle kordus see viis tema peas.
Päev oli alanud hästi. Alicet tundis ennast reipa ja ja väljapuhanuna. Täna oli kõik kuidagi teisiti. Kohv oli erilise maitsega ja Ants oli rõõmsas tujus. Tavaliselt oli ta hommikuti unine ja vaikne. Täna aga eriliselt jutukas ja ümises vaikselt omaette laulu joriseda kui Alice kohviga magamistuppa jõudis. Ilmselt oli mehe hinge lõpuks kevad saabunud. Päikesepaistelised päevad olid imet teinud. Ants hakkas tasapisi oma uude töökohta sisse elama ja võttis asja natuke rahulikumalt. Esimestel päevadel oli ta olnud rahutu, magas halvasti ja võttis kõike südamesse. Alice teadis, et Ants saab hakkama ja püüdis mehe enesehinnangut igati tagant upitada. Ta oli ju näinud, kui kohusetundlik ja töökas Ants tegelikult oli. Suvel oli ta silganud tööpostil nagu oleks tal 100 paari jalgu all, ise nii asjalik. Alicel oli vahel tunne, et Antsul kadus igal hommikul 10 aastat turjalt oma tööd tehes. Selg sirge, pea püsti kõndis ta reipa sammuga oma objektide vahel. Näitas, mõõtis, juhendas ja õpetas. Jõudis igale poole.
Alicele meeldisid hommikused jalutuskäigud tööle. Paras maa, et oma mõtted korda saada ja alustada tööpäeva hea tujuga.
Alice uskus jälle endasse, sest ainult tema ise sai oma elus muudatusi teha. Ta oli hakanud jälle elama olles teadlik, leppiv ja armastav oma minaga. Täna tundis ta, et oskas hinnata jälle iga algavat päeva, hoolimata sellest, et ta polnud ei parem ega halvem teistest. Ta oli lihtsalt olemas ja tal oli jälle võimalus elada oma päris elu, just seda, millest paljud unistaksid.Unistamine tähendas ju usku millessegi ilusasse. Ilma selleta lakkaksime me elamast. Kas ta ikka julgeb? Kas ta saab hakkama? Kui palju on ta nõus samme astuma selleks? Ka kõige pikem tee saab alguse just sellest esimesest sammust. Inimese õnneks on ju nii vähe vaja. Palju rohkem vajab ta aga, et seda mõista. Kui aga jõud otsa saab, täiesti otsa, et enam ei jõuagi unistada, kui enam ei jaksagi uskuda? Me ju kõik teeme vahel valesid otsuseid. Elu ongi üks suur vigade parandus. Aega ainult ei saa tagasi pöörata. Kui oled tuim ja su jõud on täiesti otsas, siis tuleb jälle algusesse minna ja kõike otsast alustada.
Alice päev möödus küllaltki töörohkelt, iga minut oli täis tegemisi. Peale tööd oli ta veel 5 ruumi puid keldrisse loopinud. Antsu juurde jõudes, tundis Alice ennast päris väsinuna ning läks voodisse varem kui tavaliselt. Ta ei tundnud ennast just kõige paremini. Süda, mis viimasel ajal kippus puperdama, tagus tänagi kuidagi ärevalt. Ta võttis sisse oma tableti ja ei mõelnud rohkem selle peale. Küllap homme on parem, täna ta oli lihtsalt liiga palju toimetanud. Lumikellukeste väljakaevamise oleks pidanud ikka järgmisesse päeva jätma, aga lumi oli nii kõva ning raske, et ta ei raatsinud oma lilli selle raskuse alla jätta. Ilmad kippusid vägisi ju soojemaks minema ning selle raske koorma alt poleks ükski õis suutnud õide puhkeda.
Öösel ärkas Alice üles Antsu hüüatuse peale. Ta ei saanudki aru, mis toimub. Hingata oli raske, süda peksis tohutu kiiruse ja jõuga ning Alicel oli tunne, et kohe, kohe jääb see seisma. Ta nägi Antsu hirmunud nägu enda kohale kummarduvat ja ei mõistnud, miks mees paanikas oli. Korraks koges ta ise ka mehe õudset hirmu täies mahus aga kohe asendus see täieliku ükskõiksusega. Ta oleks võinud rahuliku südamega surra ja oli selleks isegi valmis. Ainus, mis teda häiris oli see vastik värin ja külm, nii külm, et hambad tahtsid vägisi plagisema hakata. Alles siis, kui arstid tahtsid ta endaga kaasa viia, ärkas Alice nagu tardumusest ja ütles, et temaga on juba hästi. 2 süsti hakkasid mõjuma. Ta ei tundnud isegi külma enam ja andis lubaduse, et kindlasti läheb esimesel võimalusel perearsti vastuvõtule.
Nüüd märkas Alice Antsu. See seal nurgas kõssis ja üleni õnnetu oli ju ometigi tema- Alice armas, kallis mees. Tal oli nii kahju, et ta oli jälle põhjustanud sellele armsale inimesele südamevalu, aga küllap iga katsumus on selleks, et areneda ja jõuda mingile uuele tasandile. Kui oskad märgata, näed ka pisikesi detaile teise hinges ja mõistad kui oluline sa talle tegelikult oled. Ikka rohkem ja rohkem hakkas Alice seda mõistma. Miks ta küll ei suutnud Antsu aktsepteerida sellisena nagu ta oli? Miks tal alati tekkis trots ja sisemine vastuolu?Miks me siis vaatame, aga ei näe?