See auk minu südames on Sinu kujuga...


Pulmapäevast oli möödas juba mitu nädalat, aga Alice oli ikka veel nagu unes. Vahel oli selline tunne, et see oligi unenägu, aga kui ta oma kätt vaatas, siis see tõi ta jälle reaalsusesse tagasi. Ta lootis ikka veel, et saab õnnelikuks.Ta ju püüdis ometigi nii väga ise ka õnnelik olla. Armastust ei saa lasta lihtsalt niisama mööda minna. Seda peab ise nägema, aga kui tahab mööda minna, siis peab laskma tal minna. Armastust ei tohi vägisi kinni hoida, sest armastus peab olema vaba. Kõige paremini teab muidugi süda, mida meile tegelikult vaja on. Et tõeliselt õnnelik olla selleks peab teinekord isegi läbi valu õppima. Muidu me ei saagi teada, et on olemas ka suur õnn.

Meil kõigil on olemas mask, mille me paneme ette siis, kui tahame ennast näidata sellisena nagu me tegelikult ei ole. Just sellisena nagu tahaksime olla. Inimene on loodud siia ilma imelikuna. Tavaliselt ju nutetakse ikka kurbusest ja valust, aga vahel juhtub, et ka suurest õnnest. Pisarad hakkavad lihtsalt voolama ja miski ei saa neid peatada. Me ei saa sinna kõige vähematki parata. Nad lihtsalt tulevad. Selline tunne on, et õnn on nii suur, et ei tahagi kuidagi ära mahtuda.

Alicel oli ju ometigi kõik hästi. Tema ei pidanud muretsema. Ants hoidis teda ja oleks tema heaks kõik teinud, kui ta oleks vaid tahtnud. Ta rõõmustas alati Alice edusammude üle ja oli valmis endast andma parimat, et naisel oleks hea. Tema kallistused olid soojad ja täis armastust.

Alice kordas endale tihti"ei armasta", aga ta hinges voolasid pisarad. Ta ütles seda ainult sellepärast, et ise ka usuks. Või "olen sust üle saanud". Ta lihtsalt kartis oma tundeid. Vahel oli tahtmine kõik sinnapaika jätta ja põgeneda, aga siis tahtis ta jälle kümne küünega kinni hoida kõigest, mis armas ja kallis. Vahel oli õnn nii suur, et ta oleks tahtnud seda teistegagi jagada ja siis oli kurbus jälle nii talumatult tugev, et ta tahtis olla ainult omaette. Nautida vaikust, rahu ja üksindust. Ometigi vajas ta ju ka Antsu, kes hoolis ja armastas.

Igatsus.

Alice elus oli kõik vanaviisi. Ühine perekonnanimi



liidab küll inimesed ühte, teeb neist täisväärtusliku perekonna, aga seda eelkõige teiste ees. Antsuga oli neil siiamaani olnud hea koos olla, siis abielu registeerimisega ei muutunud ka midagi. Ühtekuuluvustunne.. Peaksime ju mõistma, et abielu tähendab siiski teineteisele pühendumist ja olla teise jaoks olemas. Mitte ainult sõrmus sõrmes. Endast tuleks anda kõik, et kaaslane oleks õnnelik. Kui inimesed teineteisega arvestavad ja nende
vahel on olemas kõik see, mis kahte inimest üheks seob, siis tegelikult abiellumine ei saa seda sidet enam tugevamaks muuta.
Miks peab enne nii palju vigu tegema, nii palju valu tundma ja õppima asju, mis meie ümber toimuvad? Miks peab ka pettuma ja tundma silmakirjalikkust? Mitu korda peab inimene jooksma peaga vastu seina enne, kui aru saab, et usaldamine oli viga? Ants polnud ju ka päris ideaalne inimene, aga kes meist seda oleks? Kõigil on oma vead. Tal oleks siis ju õigus nõuda enda kõrvale ka ideaalset naist. Alice seda küll polnud. Vahel oli ta tujukas, vahel mossitas, siis tahtis jälle pugeda mehe kaissu, tunda ennast nii vajalikuna ja ajada mittetäiuslikku juttu. Talle meeldis, kui Ants oli heas tujus ja naeris. Mees tegi seda kogu oma kehaga. Just nende naljakate pisiasjade pärast tahtiski Alice teda armastada.
Ta oli arvanud, et asju saab lõplikult seljataha jätta, aga mõned asjad käisid temaga kaasas nagu nähtamatu pagas. Oli asju, mida ta ei suutnudki endalt maha raputada. Miks oli tema elus nii palju mikse? Ta oleks ju saanud elada lihtsamalt. Alice igatses ikka veel, kuigi oli olemas ka tõde, mida ta oli keeldunud tunnistamast, sest kõik oli olnud liiga ilus, et mitte uskuda. Ta oli ikka veel siin, aga mälestused juba ammu kaugel eemal. Sama eemal kui inimene, ainuke inimene, kes ta hinge oli kunagi nii sügaval tasandil puudutanud.