Igatsus.

Alice elus oli kõik vanaviisi. Ühine perekonnanimi



liidab küll inimesed ühte, teeb neist täisväärtusliku perekonna, aga seda eelkõige teiste ees. Antsuga oli neil siiamaani olnud hea koos olla, siis abielu registeerimisega ei muutunud ka midagi. Ühtekuuluvustunne.. Peaksime ju mõistma, et abielu tähendab siiski teineteisele pühendumist ja olla teise jaoks olemas. Mitte ainult sõrmus sõrmes. Endast tuleks anda kõik, et kaaslane oleks õnnelik. Kui inimesed teineteisega arvestavad ja nende
vahel on olemas kõik see, mis kahte inimest üheks seob, siis tegelikult abiellumine ei saa seda sidet enam tugevamaks muuta.
Miks peab enne nii palju vigu tegema, nii palju valu tundma ja õppima asju, mis meie ümber toimuvad? Miks peab ka pettuma ja tundma silmakirjalikkust? Mitu korda peab inimene jooksma peaga vastu seina enne, kui aru saab, et usaldamine oli viga? Ants polnud ju ka päris ideaalne inimene, aga kes meist seda oleks? Kõigil on oma vead. Tal oleks siis ju õigus nõuda enda kõrvale ka ideaalset naist. Alice seda küll polnud. Vahel oli ta tujukas, vahel mossitas, siis tahtis jälle pugeda mehe kaissu, tunda ennast nii vajalikuna ja ajada mittetäiuslikku juttu. Talle meeldis, kui Ants oli heas tujus ja naeris. Mees tegi seda kogu oma kehaga. Just nende naljakate pisiasjade pärast tahtiski Alice teda armastada.
Ta oli arvanud, et asju saab lõplikult seljataha jätta, aga mõned asjad käisid temaga kaasas nagu nähtamatu pagas. Oli asju, mida ta ei suutnudki endalt maha raputada. Miks oli tema elus nii palju mikse? Ta oleks ju saanud elada lihtsamalt. Alice igatses ikka veel, kuigi oli olemas ka tõde, mida ta oli keeldunud tunnistamast, sest kõik oli olnud liiga ilus, et mitte uskuda. Ta oli ikka veel siin, aga mälestused juba ammu kaugel eemal. Sama eemal kui inimene, ainuke inimene, kes ta hinge oli kunagi nii sügaval tasandil puudutanud.