See auk minu südames on Sinu kujuga...


Pulmapäevast oli möödas juba mitu nädalat, aga Alice oli ikka veel nagu unes. Vahel oli selline tunne, et see oligi unenägu, aga kui ta oma kätt vaatas, siis see tõi ta jälle reaalsusesse tagasi. Ta lootis ikka veel, et saab õnnelikuks.Ta ju püüdis ometigi nii väga ise ka õnnelik olla. Armastust ei saa lasta lihtsalt niisama mööda minna. Seda peab ise nägema, aga kui tahab mööda minna, siis peab laskma tal minna. Armastust ei tohi vägisi kinni hoida, sest armastus peab olema vaba. Kõige paremini teab muidugi süda, mida meile tegelikult vaja on. Et tõeliselt õnnelik olla selleks peab teinekord isegi läbi valu õppima. Muidu me ei saagi teada, et on olemas ka suur õnn.

Meil kõigil on olemas mask, mille me paneme ette siis, kui tahame ennast näidata sellisena nagu me tegelikult ei ole. Just sellisena nagu tahaksime olla. Inimene on loodud siia ilma imelikuna. Tavaliselt ju nutetakse ikka kurbusest ja valust, aga vahel juhtub, et ka suurest õnnest. Pisarad hakkavad lihtsalt voolama ja miski ei saa neid peatada. Me ei saa sinna kõige vähematki parata. Nad lihtsalt tulevad. Selline tunne on, et õnn on nii suur, et ei tahagi kuidagi ära mahtuda.

Alicel oli ju ometigi kõik hästi. Tema ei pidanud muretsema. Ants hoidis teda ja oleks tema heaks kõik teinud, kui ta oleks vaid tahtnud. Ta rõõmustas alati Alice edusammude üle ja oli valmis endast andma parimat, et naisel oleks hea. Tema kallistused olid soojad ja täis armastust.

Alice kordas endale tihti"ei armasta", aga ta hinges voolasid pisarad. Ta ütles seda ainult sellepärast, et ise ka usuks. Või "olen sust üle saanud". Ta lihtsalt kartis oma tundeid. Vahel oli tahtmine kõik sinnapaika jätta ja põgeneda, aga siis tahtis ta jälle kümne küünega kinni hoida kõigest, mis armas ja kallis. Vahel oli õnn nii suur, et ta oleks tahtnud seda teistegagi jagada ja siis oli kurbus jälle nii talumatult tugev, et ta tahtis olla ainult omaette. Nautida vaikust, rahu ja üksindust. Ometigi vajas ta ju ka Antsu, kes hoolis ja armastas.