Kodune idüll.

Alice avastas endalegi ootamatult, et viimasel ajal oli talle hakanud meeldima Antsu juures olemine. Talle meeldis seal oma käe järgi toimetada. Ega siin tööpuudust polnud. Mitu aastat ju poissmehe elamine olnud. Pealtnäha nagu kõik korras, aga naiselikku kätt polnud ammu tunda saanud. Alice toimetas mõnuga oma äranägemist mööda. Ants oli kõigega rahul ja talle oleks nagu 100 paari jalgu alla kasvanud. Aegajalt käis ta üle köögiukse piilumas ja muheles omaette. Ta nagu ei uskunudki veel, et see on tõsi ja pidi ikka ja jälle tulema, et selles veenduda.
Õhtuks nägi köök hoopis teistsugune välja. Alice riputas veel puhtaks pestud kardinad akna ette ja tundis, et siin polnud väga vigagi. Päris hubane ja kodune tunne tuli peale. Piidi all praksusid puud ja köök täitus mõnusa soojusega.
Alice keetis teed ja kutsus Antsu lauda. Mees sisenes nagu uude maailma.Ta oli päris üllatunud kui nägi, mida naine ta väikeses köögis oli korda saatnud.
"See on alles algus. Küll Sa veel näed milleks ma võimeline olen."teatas talle Alice.
Ants oli sõnatu. Ta haaras ainult naise oma embusesse ja kallistas teda kõvasti, kõvasti.

Kahe kodu vahel.

Roosid närtsisid üksteise järel hoolimata turgutamisest. Iga ilu saab ju kunagi otsa. Alice oli palunud Antsult mõtlemisaega. Ta teadis täpselt, et iga päevaga läheb ta vanemaks ja sellist ettepanekut ei tule talle ilmselt enam kunagi. Ta elu oleks kindlasti rahulik täis hoolivust ja sõbralikkust. Vaevalt 50-ne aastased peaksid kogema veel seda suurt armastust. Alice elust oli see nüüd jäädavalt möödas, aga olematuks ei saanud ka seda teha. Telefonis olid küll veel ilusad sõnumid alles, mis meenutasid õnnelikke aegu koos Velloga.Ta polnud raatsinud nendest veel loobuda.Varem või hiljem tuli seda ikkagi teha. Praegu ta veel ei tahtnud. Alice keha, hing ja süda oli alles meest ääreni täis. Vahel õhtuti kui igatsus muutus väljakannatamatuks luges ta neid. Igal sõnumil oli oma lugu, mis oli peensusteni meeles. Ta oli ikka veel see katkine naine, kellele kurbus hingas kuklasse.
Antsuga oli kõik teistmoodi. Alice ei kahelnud, et ta saab kunagi õnnelikuks. Põhiline, et nende vahel oli teineteise mõistmine ja üksmeel. Ants oskas teda lohutada kui ta seda vajas ja oli alati naise jaoks olemas, kasvõi südaöösel. Ta ei imestanud kunagi kui naine teda vajas hoolimata kellaajast. Alati rahulik ja olemasolev. Ants ei jätaks teda kunagi hätta ja hoolitseks tema eest just nii nagu Alice oli oma pere eest aastakümneid hoolitsenud. Mida enamat võiski siis veel tahta tema eas? Seda polegi ju nii vähe. Ainult elamispindadega peab midagi välja mõtlema. Mõlemil oma majad ja laps. Vaevalt Antsu poeg tahaks Alice juurde elama tulla ja isasüda ei jätaks teda jälle omapead. Kuldne isa, kes oli Tõnu suureks kasvatanud hoolimatu ema kõrvalt. Igal asjal peab ikka oma konks olema. Muidugi võiks ju ka visiitabielu proovida. Mõnel pidi see väga hästi toimima. No ega selle otsustamisega nüüd nii kiire ka polnud. Küll aeg annab arutust.
Kui ta mehele natuke lootust andis, nägi Alice ta silmis pisaraid. Suur pikk mees nuttis õnnest. Naine ei teadnud küll kas ta talitas ikka päris õigesti, aga mehe suur rõõm pani ta heldima.
Antsule jätkus rõõmu terveks päevaks. Ta oli täis indu ja energiat. Kõik tööd lausa lendasid ta käes. Alice kuulis kuidas ta omaette laulujoru ümises. Tundus nagu päike oleks tema hinges särama löönud. Olgu vähemalt ühelgi ilus nädalavahetus. Kahetseda jõuab alati kui seda vaja peaks olema.Alice lootis, et lõpuks kustub ka armastus Vello vastu ja ta saab minna tagasi, et alustada kõike otsast peale.

Roosid järelmaksuga.

Antsu sünnipäevast oli mitu päeva möödas. Alice polnud mehega ise ühendust võtnud ja mees teadis seda ammu, et kui naine ei tahtnud, siis tuli ta mõneks ajaks lihtsalt rahule jätta. Viimasel ajal oli ta aga kasutanud teistsugust taktikat. Marssis lihtsalt sisse nagu oleks just äsja lahkunud. Selle peale ei osanud Alicegi midagi öelda või teha. Antsu poolt oli see kuidagi nii enesest mõistetav ja loomulik.
Pühapäeva hommikul tegi naine oma tavalisi tegemisi, kui äkki uks avanes ja uksel seisis naeratav Ants. Loomulikult oli tal käes sületäis roose. Ilma suurema sissejuhatuseta laskus mees paremale põlvele ja palus üllatunud Alicel endale naiseks tulla. Just nagu filmis, jõudis naine ainult mõelda. No muidugi! Mees oli ju alati rõhutanud, et tema on vanakooli mees. Visa veel pealegi. Juba teist korda.
Tegelikult oli naisel natuke kahjugi, et ei saanud mehele kohe midagi vastata. Ta ei teadnud ju isegi veel. Ants tegi naise kõhklusest kohe omad järeldused. Ta andis naisele ootamatult suure vabaduse eelolevaks eluks, kui Alice ainult nõustuks.
Ants pidi teda ikka tõeliselt armastama. Tema poolt polnud see ju sugugi kerge otsus. Nii raske oli heale inimesele haiget teha, aga Alice ei saanud sinna mitte midagi parata. Ta ei olnud selleks veel valmis, ta ei teadnud sedagi, kas see aeg üldse tuleb. Enne pidi ta oma südames rahu leidma.
Rooside üle oli aga tõeliselt hea meel.

Kahtlused.

Alice oli nädalavahetusel ennast Antsu juures hästi tundnud. Küllap ta oli ikka liiga väsinud ja läbi omadega. Veel esmaspäeval ja teisipäevalgi tundis ta, et talitas õigesti , aga mida edasi, seda rohkem hakkasid teda piinama kahtlused. Asjad polnud ju kunagi nii nagu need pidid olema. Alice oli alati reeglitele vastu sõdinud. Ta polnud kunagi allunud teiste tahtele ja vägisi ei saanud teda midagi tegema panna. Nüüd oli ta aga nii palju kordi järele andnud ja leppinud sellega, et mees ikka ja jälle tuli ta ellu. Iga kord oli naine ta tagasi võtnud nagu poleks lahusolekut olnudki. Ega nad ju ei tülitsenudki kunagi.Ants oli selleks liiga hea ja rahulik. Ta lihtsalt tuli nii loomulikult Alice juurde nagu oleks äsja sealt lahkunud, aga naise hinges oli ikka rahutus. Üks osa temast oli sellega leppinud, et mees kuulus tema ellu, aga teine pool sõdis kogu jõust vastu ja kahetses. Võibolla tuli see sellest, et naine tundis puudust tõelise, kirgliku suhte järgi , liblikate järgi kõhus ja õnnest. Talle tundus kogu aeg, et ta polnud saanud seda, mida ootas.Ta ju ei teadnud ikka veel kas see on see mees, kellega ta tahtis veeta kogu ülejäänud elu. Nii palju kõhklusi ja kahtlusi. Ainult ühes asjas oli ta kindel, üksi ei tahtnud ta olla. Tõelisi tundeid oli ta ju tunda saanud, teades täpselt mida need tähendavad.Aalice ihkas olla jälle see ämbliknaine. Igatsus selle järele tegi nii haiget, et ei andnud kuskil asu.
Täna oli mehe sünnipäev. Minna või mitte? Eile ta teadis veel täpselt, aga täna polnud selles enam nii kindel...

Asendamatuid ei ole.

Reedel sadas terve päeva. Õhtul töölt koju jõudes, avastas Alice õudusega, et kasvuhoone oli jälle paksu lumevaiba all ja hanged ümber selle ähvardasid küljeklaasid sisse pressida. Esimesed praod olid juba olemas. Ega muud, kui kott nurka ja päästeoperatsioonile. Lumi oli täna erakordselt tihke ja raske.Tuli lausa kuubikuid raiuda, et midagi labidale jääks. Haigus polnud ilmselt veel täielikult möödas ja peale 3 tunnist kaevamist tundis ta, et enam ei jaksa mitte ühtegi liigutust teha. Noorema poja telefonikõne ajas ta lõplikult trotsi täis. 3 aastat oli ta kõigega ise hakkama saanud ja ainult kõige suuremas hädas poiste poole pöördunud. Kui ta pojale teatas, et tema enam ei jaksa ja jätab kõik sinnapaika, oli poeg tõeliselt üllatunud ja isegi pahane. Alice oli ju kõik alati nurisemata ära teinud ja ise hakkama saanud. Ka lastele oli ta alati appi tõtanud ja aidanud kui nad abi vajasid. Vanem poeg oli tihti ära ja siis oli ta ainuke, kes tema maja küttis ja kassi toitmas käis. Nüüd oli, aga tema jaks otsas ja tal oli täiesti ükskõik, mis edasi saab.
Alice läks majja, otsis üles oma lõngakerad, pooleli oleva raamatu ja otsustas minna Antsu juurde. Ta oli tõesti omadega täiesti läbi ja vajas puhkust.
Viimasest kohtumisest oli möödunud terve nädal. Peale koos veedetud aastavahetust, oli Ants ära sõitnud. Uus aasta tõi talle uue töökoha ja seoses sellega oli ta sõitnud koolitusele. Täna oli ta sealt koju tagasi jõudnud.
Alice tundis kohe, et siin oli teda oodatud. Just seda ta vajaski täna. Ta oli nii lössis ja väsinud. Siin ei olnud mingeid kohustusi, võis tegeleda täpselt sellega, mis talle parasjagu meeldis ja mida tahtis. Kudus, luges, vaatas telekat ja vahel tegi ka süüa. Kohustusi ei olnud. Tegelikult said Ants ja ta poeg söögitegemisega väga hästi hakkama. Alati arvestati kaAlicega. Mees oleks tema jaoks kõik teinud, kui naine oleks vaid tahtnud. Naine vahel lausa vägisi parandas mehe riideid või koristas. Alice tahtis natukenegi mehele tasuda tema headuse eest.
Mees oli aga harjunud terve elu enda ja poja eest hoolitsema. Nüüd kuulus sinna ka naine. Päris ilma tegutsemata aga ka ei saanud olla.
Antsule meeldis Alice eest hoolitseda. Hommikuti tõusis esimesena ja naist ootas ärgates alati aurav kohv ja võileib voodi kõrval lauakesel, kusjuures ise ta ei joonudki kunagi nii vara kohvi. Ta läks alla kööki ja tegi just ainult naisele.
Üle pika aja magas Alice rahulikult terve öö. Ta imestas isegi, kui kella vaadates avastas, et see näitas juba 11 tundi. Ants oli terve öö teda kaisus hoidnud ja naine tundis ennast nii turvaliselt ja rahulikult. Magamata nädal oli muidugi ka oma panuse jätnud. Nii rahuliku ja väljapuhanuna polnud ta kaua ennast tundnud.
Laupäev möödus kiiresti ja märkamatult. Alicele hakkas lausa tunduma, et ta ei tahagi täna siit kuskile minna, isegi välja mitte. Päev oli möödunud lugedes, kududes väimehe sokki ja lobisedes. Vahepeal käis Ants õues lund rookimas, tema poeg ronis katust puhastama ja Alice otsustas söögitegemise enda peale võtta. Ta polnud ju teab mis ajast nii oma päeva veetnud. Ikka oli tuhat toimetamist ja tegemist käsil. Tütrele helistades selgus, et poisid olid tema maja käsile võtnud. Katus oli juba puhtaks tehtud ja samuti ka 2 terassi. Ainult maja kütmisega polnud keegi veel tegelenud. Alice teatas tütrele, et ta ei tulegi veel koju. Tütar oli päris üllatunud. Maja kütmine oli ju siiamaani ka naise ülesanne olnud, nüüd pidid lapsed sellega ise hakkama saama. Paras aeg ise ka tegutseda. Rohkem ei tahtnud ta mõelda. Küllap saavad kõik hakkama. Temal oli puhkus. Ta arvas, et on selle täielikult välja teeninud.
Pühapäeva pärastlõunal koju saabudes ootas Alicet meeldiv üllatus. Kõik oli tehtud ja enamvähem korras. Muidugi oleks võinud ju pisiasjade kallal norida, aga ta pigistas silmad kinni ja oli rahul. Ega temasuguse puhtuse friigiga polnudki kerge koos elada. Alati pidi kõik olema maksimaalselt korras, aga tundus, et elu läks ilma temata ka edasi ja asendamatuid ju pole. Lapsed said suurepäraselt hakkama. Mis sellest, et 2 lumelabidat olid loojakarja läinud ja minia oli lumerookimise ajaks kätte pannud tema kõige kallimad nahkkindad. Just need, mis ta oli oma kasuka juurde ostnud ja ei raatsinud alati isegi märja ilmaga kätte panna. Tähtis oli ju see, et kõik tulid appi. Alicel polnud vaja enam mängida kangelast ja viimanegi jõuraas mängu panna. Pealegi oli ta veetnud meeldiva nädalalõpu ja ennast täielikult välja puhanud. Uus töönädal võis täie hooga alata. Küll see süda ka ükskord maha rahuneb ja jätab selle igavese igatsemise järele. Elus on ju palju head ja ilusat. Tuleb ainult silmad lahti hoida ja seda märgata.

Üksinda

Kõik on liiga laokil Ja ei mahu
ära kuidagi see valu sinu sees
Mööda tube käid ja otsid rahu
Tõelist rahu leiad üksnes eneses

Kõik on liiga laokil Kogu maja
Pole jõudu otsast alata
Vist on veidi liiga palju vaja
seks et iseennast salata.

Kaua siis võib.

Alles sai uus aasta alata ja juba jälle vedas Alice tervis alt. Tegelikult tundis ta juba eile, et kõik pole päris hästi, aga lootis , et läheb mööda.Hommikul oli nii raske voodist tõusta. Pea käis ringi ja jalad tudisesid all. Suure vaevaga jõi ta tassi kohvi.Vahel oli sellest abi olnud, aga täna ei maitsenud isegi kohv. Nii külm. Külmavärinad käisid üle terve keha ja hambad tahtsid vägisi plagisema hakata. Alice pani veel ühe fliisi selga. Ilus, punane ja pehme. Sellest peaks küll abi olema. Pealegi veel jõulukingiks saadud. Tööle ta igatahes jõudis, kuigi aega läks tunduvalt rohkem. Jalad käisid nii aeglaselt, justnagu mõtleksid iga sammu ees, et kas teha seda või mitte.
Töötegijat temast loomulikult ei saanudki. Värske õhk oli virgutamise asemel veel hullemini mõjunud. Töökaaslane ajas teda koju, aga sinna oli ka võimatu minna sest nüüd oli enesetunne veel hullem kui hommikul. Oleks pidanud ikka kohe koju voodisse jääma. Viimasel ajal jupsis see tervis aga järjest rohkem ja rohkem ning vahel oli lausa piinlik öelda, et ma ei saa jälle tööle tulla.Tegelikult olid ju viimased analüüsid jälle nii viletsad, et võiski ju arvata millega see lõpeb.Arst oskas ainult pead vangutada ja soovitas jälle haiglasse minna. Sinna küll ei olnud tahtmist minna, Alice oli alles hiljuti sealt ju tulnud. Pealegi ei andnud see erilisi tulemusi. Keegi ei osanud öelda miks see nii oli. Ainuke põhjus, mille kaela perearst tahtis kogu asja veeretada oli ju ka jäljetult kadunud ja juba tükk aega. Alice käis alles ultrahelis ja öeldi, et kõik on korras ja enne aastat pole mõtet tullagi.
Jaksaks tänase päeva õhtusse saada, siis on juba palju parem. Seda teab ta täpselt sest nii on ennegi olnud.

Aasta 2011.

Ongi käes aasta 2011.Nii nagu Alicel polnud jõulutunnet, nii jättis ka aastavahetus ta täiesti külmaks. Lastel olid omad plaanid ja ta mõtles viimase päeva üksi kodus rahulikult mööda saata. Tegelikult oligi ju see täiesti tavaline päev tema elus.Ta oli 3 viimast aastat nii mööda saatnud. Lastel olid oma sõbrad ja naisel oli hea meel, et neil läks hästi. Neil oli koht, kuhu neid oodati ja ka kõige noorem oli endale sõbra leidnud, kellega vana-aasta koos ära saata. Natuke küll noorema tütre süda kripeldas tema pärast, aga naine rahustas ta maha ja ütles, et see ongi tema soov. Emasüda oli igatahes rahul. Esimest korda ei mõelnudki Alice, mida süüa teha või kuidas lauda katta. Ta ei oodanud kedagi ja tegelikult ei tahtnud ka kuskile välja minna. Lihtsalt istuda, telekat vaadata ja võibolla ka klaasi head veini juua.
Viimastel päevadel oli ta palju lugenud. Jõuludeks oli ta saanud 2 raamatut. Üks oli Ruja ja teine ta oma sugulase kirjutatud eluloo raamat.
Nüüd olidki tema mõtted lapsepõlve radadel. Raamat haaras teda esimestest lehekülgedest. Ega muidu poleks ta 2 päevaga peaaegu 500 lehekülge läbi lugenud.Tegelikult oli hea mõelda mida ta ise ühe või teise sündmuse ajal oli teinud või tundnud. Nii palju asju sai nüüd selgemaks, mida ta enne ei teadnud.
Näiteks pulmade ajal oli Alice ise 13 aastane. Ta mäletas täpselt registeerimist Haapsalu väikeses Õnnepalees. See asus siis just seal lossivaremete vastas. Esimest korda oma ripsmeid värvides, ei tulnud sellel ajal noor plikatirts selle pealegi, et tseremoonia nutma ajab ja ta nühib oma silmad laiali ning näeb välja nagu ehtne pandakaru. Tükiks ajaks võttis see isu tal ennast jälle meikida.
Pulmapidu mäletab ta ka. See sai õige hoo sisse alles pärast seda, kui noorpaar oli pulmareisile sõitnud ja kestis varajaste hommikutundideni.
Alice südame pani härdima ka see, kuidas autor tema onust kirjutas. Siiamaani on meeles onu sõnad, mida ta armastas alati toonitada ja isegi oma kuldpulmapäeval lausus ta:"ja oleks meil kasvõi 1 ütlemine olnud."Onunaine oli ju tegelikult tugevam pool selles abielus Peale 61 aastast abielu leseks jäädes, kurvastas ta mitu aastat. Alice tundis, et neil oli onunaisega palju ühist. Ka oma leina elasid nad ühtemoodi läbi. Onu ja onunaine olid teda alati oma lapsena võtnud. Kõik oma suved oli ta ju seal veetnud ja varakult ilma vanemateta jäänud oli ta alati oma perega sinna oodatud.
Raamatus on koht ka tema isal. Alice mäletab täpselt seda autoostu. Sellel päeval ta tegi veel koolist poppi ja läks isaga kaasa autot valima. Mitte keegi ei osanud nii mahlakalt kasutada seda sõnapaari, nagu tema isa:"Sa sitikas"avaldas ta oma arvamust. Kui auto käes, siis pakkus ema veel omatehtud veini. Sugulane oli muidu täiskarsklane, aga oma uue auto terviseks jõi ikka ning muutus silmnähtavalt lõbusamaks. Pärast sõitsid nad veel koos Tartusse autot ära viima, sest autoril polnud endal siis veel luba.Tema naisel oli luba olemas, aga oli viimaseid päevi rase ja ei mahtunud pisikese auto rooli taha.
Mõned päevad hiljem läkski ta naine sünnitama ja just naise vanemate kodust. Alicel oli sellel päeval jälle popipäev, sest keegi pidi ju vaatama vanema lapse järele.
Sugulane ise oli siis juba kaugel võistlustel. Terve nädala sai ta uhkeldada oma onutütre uhke poolmantliga sellel ajal kui ta haiglas oli. Loomulikult tema loal. Mitte kellegil polnud siis nii uhket mantlit. Ikkagi välismaa oma ja valuuta eest ostetud. Oi olid ikka ajad!
Mälestustest tõi ta välja telefonihelin. Ants teatas, et laud on kaetud ja ta loodab Alicet varsti seal näha. See variant polnud pähegi turgatanud. Jõuludest oli ju mitu päeva möödas ja naine oli ta kohe jälle unustanud. Minna või mitte minna? Ants oskas alati õigel ajal tema südamesse tungida. Just siis kui ei teadnud oodatagi ja tuli alati mingi ettekäände või argumendiga, millele ei saanud kuidagi vastu vaielda.
Teda ootas tõesti ahjupraad, kartulid, salat ja šampus. Miks küll oli see otsustamine nii raske? Süda võiks ju ükskord õige otsuse teha ja selle lõpmatu närimise järgi jätta. Käsikäes saluuti vaadates tundus Alicele juba, et kõik ongi just nagu peab, aga miks siis ta sisemus jälle mässama hakkas. No miks ometi ?