Kahtlused.

Alice oli nädalavahetusel ennast Antsu juures hästi tundnud. Küllap ta oli ikka liiga väsinud ja läbi omadega. Veel esmaspäeval ja teisipäevalgi tundis ta, et talitas õigesti , aga mida edasi, seda rohkem hakkasid teda piinama kahtlused. Asjad polnud ju kunagi nii nagu need pidid olema. Alice oli alati reeglitele vastu sõdinud. Ta polnud kunagi allunud teiste tahtele ja vägisi ei saanud teda midagi tegema panna. Nüüd oli ta aga nii palju kordi järele andnud ja leppinud sellega, et mees ikka ja jälle tuli ta ellu. Iga kord oli naine ta tagasi võtnud nagu poleks lahusolekut olnudki. Ega nad ju ei tülitsenudki kunagi.Ants oli selleks liiga hea ja rahulik. Ta lihtsalt tuli nii loomulikult Alice juurde nagu oleks äsja sealt lahkunud, aga naise hinges oli ikka rahutus. Üks osa temast oli sellega leppinud, et mees kuulus tema ellu, aga teine pool sõdis kogu jõust vastu ja kahetses. Võibolla tuli see sellest, et naine tundis puudust tõelise, kirgliku suhte järgi , liblikate järgi kõhus ja õnnest. Talle tundus kogu aeg, et ta polnud saanud seda, mida ootas.Ta ju ei teadnud ikka veel kas see on see mees, kellega ta tahtis veeta kogu ülejäänud elu. Nii palju kõhklusi ja kahtlusi. Ainult ühes asjas oli ta kindel, üksi ei tahtnud ta olla. Tõelisi tundeid oli ta ju tunda saanud, teades täpselt mida need tähendavad.Aalice ihkas olla jälle see ämbliknaine. Igatsus selle järele tegi nii haiget, et ei andnud kuskil asu.
Täna oli mehe sünnipäev. Minna või mitte? Eile ta teadis veel täpselt, aga täna polnud selles enam nii kindel...