Roosid järelmaksuga.

Antsu sünnipäevast oli mitu päeva möödas. Alice polnud mehega ise ühendust võtnud ja mees teadis seda ammu, et kui naine ei tahtnud, siis tuli ta mõneks ajaks lihtsalt rahule jätta. Viimasel ajal oli ta aga kasutanud teistsugust taktikat. Marssis lihtsalt sisse nagu oleks just äsja lahkunud. Selle peale ei osanud Alicegi midagi öelda või teha. Antsu poolt oli see kuidagi nii enesest mõistetav ja loomulik.
Pühapäeva hommikul tegi naine oma tavalisi tegemisi, kui äkki uks avanes ja uksel seisis naeratav Ants. Loomulikult oli tal käes sületäis roose. Ilma suurema sissejuhatuseta laskus mees paremale põlvele ja palus üllatunud Alicel endale naiseks tulla. Just nagu filmis, jõudis naine ainult mõelda. No muidugi! Mees oli ju alati rõhutanud, et tema on vanakooli mees. Visa veel pealegi. Juba teist korda.
Tegelikult oli naisel natuke kahjugi, et ei saanud mehele kohe midagi vastata. Ta ei teadnud ju isegi veel. Ants tegi naise kõhklusest kohe omad järeldused. Ta andis naisele ootamatult suure vabaduse eelolevaks eluks, kui Alice ainult nõustuks.
Ants pidi teda ikka tõeliselt armastama. Tema poolt polnud see ju sugugi kerge otsus. Nii raske oli heale inimesele haiget teha, aga Alice ei saanud sinna mitte midagi parata. Ta ei olnud selleks veel valmis, ta ei teadnud sedagi, kas see aeg üldse tuleb. Enne pidi ta oma südames rahu leidma.
Rooside üle oli aga tõeliselt hea meel.