Kaugel sinise metsa taga.

Alice polnud meest 2 päeva näinud. Ta ei suutnud uskuda, et nende päevadega võib inimene tundmatuseni muutuda. Silmad olid auku vajunud ja silmaalused tumedad. Ainult need armsad tuttavad  lohud põskedes, kui mees naeratas,  olid samad. Alicele tundus, et mees oli veel kõhnemaks jäänud. Ta riided lausa rippusid seljas.  Naise kohkunud nägu tegi talle nalja.
 "No nii kole  ma nüüd ka välja ei näe. Lihtsalt igatsusest sinu järele olen natuke loppis." olid ta tervitussõnad Alicele.
Alicel oli  küllalt magamata öid olnud, et mõelda. Ta  ei suutnud ikka veel uskuda, et kõik ongi tõsi. Ka kõige tugevam inimene ei suuda oma muresid üksi kanda. Varem või hiljem vajub ta oma murekoorma alla kokku ja murdub. Mees ei näidanud midagi välja. Ta ei tahtnud sellel teemal üldse rääkida. Kunagi oli ta öelnud, et kui nii peab minema, siis on ta oma saatusega rahul ja ei muretse selle pärast. Alice ei saanud nii muretu olla. Süda tahtis üht, aga mõistus käskis teisiti talitada. Aeg, mida see talle enam annab või võtab? Varsti pole midagi enam nii nagu enne ja samas läheb kõik nii nagu oli olnud. Ainult see üks tormiline aasta.
Alice kõndis nagu unenäos, uitas sihitult ja ootas, et see ükskord lõppeks, et saaks alata uus , ilus unenägu.


.

Vabaks saab vaid loobudes.

Alicele tundus,  et üksainus inimene, kes ei tohiks teda kunagi alt vedada, teeb seda siiski. See ei olnud vabandus, et ta ei teinud seda omal vabal tahtel. Elu oli   talle katsumuse ette seadnud just  nüüd, kui kõik oleks pidanud jälle hästi olema.
Alice süda polnud murdunud mitte ainult üks kord, aga  iga korraga oli see aina raskem ja raskem. Inimene jõuab ükskord eluetappi, kui ta ei oota enam midagi. Ta  ei teadnudki kas nimetada seda alguseks, lõpuks või kohale jõudmiseks.  Hea oli  teada, et ta võis olla lihtsalt inimene. Eksida, mitte jaksata kõike ja soovida endale head ning rahulikku elu.
Möödas olid need igavikuna tundunud nädalad täis ootusi ärevus hinges. Nüüd oli vähemalt selgus käes, kuigi see  ei olnud sugugi meeldiv teadmine.
Alice polnud kunagi saatusesse uskunud. Ta oli arvanud, et kõik oli tema enda tegude ja mõtete tagajärg. Ja nüüd aastaid hiljem tahtis saatus talt jälle kõik võtta.
Kunagi oli ta arvanud, et minejatel on kergem. Palju raskem on neil, kes siia jäävad ja peavad selle teadmisega elama. Ainult argus ja mõte oma lapsele oli ta sellest eemale hoidnud.
Igal hommikul ütles ta endale: "Täna olen enesekindlam, produktiivsem, meeldivam, sõbralikum...siis  tuli, aga  tõehetk ja teda haaras paanika. Kas ta suudab selle jälle üle elada? Ta teadis nüüd täpselt, kui palju ta mehest hoolis ja kui  palju ta vajas teda enda kõrvale. Ta oleks tahtnud panna käed ta ümber, suruda oma keha ta vastu ja tunda mehe soojust ja hellust. Paljas  mõte sellest pani ta südame kiiremini põksuma.
Alice  ei tahtnud enam kunagi käia läbi tulest ja veest.