Kaugel sinise metsa taga.

Alice polnud meest 2 päeva näinud. Ta ei suutnud uskuda, et nende päevadega võib inimene tundmatuseni muutuda. Silmad olid auku vajunud ja silmaalused tumedad. Ainult need armsad tuttavad  lohud põskedes, kui mees naeratas,  olid samad. Alicele tundus, et mees oli veel kõhnemaks jäänud. Ta riided lausa rippusid seljas.  Naise kohkunud nägu tegi talle nalja.
 "No nii kole  ma nüüd ka välja ei näe. Lihtsalt igatsusest sinu järele olen natuke loppis." olid ta tervitussõnad Alicele.
Alicel oli  küllalt magamata öid olnud, et mõelda. Ta  ei suutnud ikka veel uskuda, et kõik ongi tõsi. Ka kõige tugevam inimene ei suuda oma muresid üksi kanda. Varem või hiljem vajub ta oma murekoorma alla kokku ja murdub. Mees ei näidanud midagi välja. Ta ei tahtnud sellel teemal üldse rääkida. Kunagi oli ta öelnud, et kui nii peab minema, siis on ta oma saatusega rahul ja ei muretse selle pärast. Alice ei saanud nii muretu olla. Süda tahtis üht, aga mõistus käskis teisiti talitada. Aeg, mida see talle enam annab või võtab? Varsti pole midagi enam nii nagu enne ja samas läheb kõik nii nagu oli olnud. Ainult see üks tormiline aasta.
Alice kõndis nagu unenäos, uitas sihitult ja ootas, et see ükskord lõppeks, et saaks alata uus , ilus unenägu.


.