Vabaks saab vaid loobudes.

Alicele tundus,  et üksainus inimene, kes ei tohiks teda kunagi alt vedada, teeb seda siiski. See ei olnud vabandus, et ta ei teinud seda omal vabal tahtel. Elu oli   talle katsumuse ette seadnud just  nüüd, kui kõik oleks pidanud jälle hästi olema.
Alice süda polnud murdunud mitte ainult üks kord, aga  iga korraga oli see aina raskem ja raskem. Inimene jõuab ükskord eluetappi, kui ta ei oota enam midagi. Ta  ei teadnudki kas nimetada seda alguseks, lõpuks või kohale jõudmiseks.  Hea oli  teada, et ta võis olla lihtsalt inimene. Eksida, mitte jaksata kõike ja soovida endale head ning rahulikku elu.
Möödas olid need igavikuna tundunud nädalad täis ootusi ärevus hinges. Nüüd oli vähemalt selgus käes, kuigi see  ei olnud sugugi meeldiv teadmine.
Alice polnud kunagi saatusesse uskunud. Ta oli arvanud, et kõik oli tema enda tegude ja mõtete tagajärg. Ja nüüd aastaid hiljem tahtis saatus talt jälle kõik võtta.
Kunagi oli ta arvanud, et minejatel on kergem. Palju raskem on neil, kes siia jäävad ja peavad selle teadmisega elama. Ainult argus ja mõte oma lapsele oli ta sellest eemale hoidnud.
Igal hommikul ütles ta endale: "Täna olen enesekindlam, produktiivsem, meeldivam, sõbralikum...siis  tuli, aga  tõehetk ja teda haaras paanika. Kas ta suudab selle jälle üle elada? Ta teadis nüüd täpselt, kui palju ta mehest hoolis ja kui  palju ta vajas teda enda kõrvale. Ta oleks tahtnud panna käed ta ümber, suruda oma keha ta vastu ja tunda mehe soojust ja hellust. Paljas  mõte sellest pani ta südame kiiremini põksuma.
Alice  ei tahtnud enam kunagi käia läbi tulest ja veest.