Ära proovi olla see, kes sa ei ole.


Alice vaatas sõrmust oma sõrmes.
Enamik naisi  ilmselt unistaks  sellest. Aksessuaar, mida võiks kanda uhkusega iga päev.
Abielu ei olnud Alice jaoks enam oluline, kuigi mees nägi selles suhte loomulikku ning traditsioonilist jätku. Üks asi oli koos elada, teine abielluda.  Alice kõhkles. Ta oli sellises eluetapis, kus kõik vana  hakkas tasapisi jälle uuega asenduma. Tal  oli tunne nagu seisaks ta   elu ristteel  ja peaks langetama otsuse. Ükski valik polnud  tema meelest ei halb ega ka hea, kuigi mõni tundus esmapilgul  siiski vastuvõetavam. Kõik see, mida ta oli igatsenud  ja millest  nii kaua  puudust tundnud,  oli  ta elus olemas, aga millegipärast  ei tahtnudki ta seda enam. Nii oli alati. Just siis, kui Alice oli jälle armastatud ja temast hooliti, tundis ta ennast nagu nurka surutuna ja tahtis sealt välja pugeda. Miks üldse oleks pidanud armastust mõõtma? Tugevam, nõrgem.... Armastusel oli ju  mitu tahku, eri perioodid ja eri vormid. Vastavalt elu etapile olid  tal ka eri varjundid. Nagu virmalised. Midagi pidi  muutuma. Alicele tundus nagu seisaks ta jälle paigal. Teisel pool ristteed ootas küll uus elu, aga kas ka tema jaoks? Selles polnud ta enam nii kindel.
Alice silmad naeratasid, kuid tegelikult ei olnud tema hinges ei rõõmu ega õnne. Ta küll naeratas, sest ta pidi seda tegema...teistele. Millal küll saab tema hing jälle nii rõõmsaks, et see naeratus ja sära oleks tõeline, siiras? Kas see juhtub veel kunagi või jääbki ta elama teistele. Samas ta ju ometigi tahtis kedagi, kes teda armastaks, kuid käitus just nii nagu ei hooliks millestki. Inimene pole loodud üksi olema. Ilma teista ei saa ta õnnelik olla., aga teist lähedale lasta on vahel veel raskem. Ta oleks tahtnud hüüda:" ära hoia mind nii tugevasti, ma ei saa hingata. Mul on kitsas, ma vajan vabadust, et elada. Ma vajan vabadust, et sind armastada."
Armastada ja igatseda kaugelt, eemalt ning  tahta, et  oleksid õnnelik.
Inimestel on hirm kaotada, maha jäetud saada. Kaotamishirmus püüame sageli hoida kedagi enda juures vägivaldselt, püüda teda endaga siduda. Kui keegi aga tõeliselt sinust hoolib ja armastab, siis ta jääb. Kui palju uksi tuleb avada selleks, et see õige tee endas leida. Kas armastust saab püüda kinni, omada, vangistada, puuri panna? Me ei saa nõuda teiselt inimeselt armastust. Võime ainult ise armastada ja olla õnnelikud, et armastus elab meis. Elab just tänu temale. Kui me ainult oskaksime ja suudaksime.