Võõras mure.


Üle kõige vihkas Alice korralagedust. Eriti vastik oli mustade nõude virn laupäeva hommikul köögis. Oma kodus oli ta valmis kasvõi oma ööune ohverdama, aga kõik pidi enne uue päeva algust korda saama. Pealtnäha ju nii tühine asi, aga võis ta täiesti endast välja viia. Kunagi said asjad ju ikkagi korda, aga temale oli tähtis, et kõik pidi toimuma kohe ja praegu. Ta ei saanud isegi aru, miks see pisiasi teda Antsu köögis nii häiris.Tegelikult ei puutunud see ju temasse.
Antsu pojale oli tüdruksõber külla tulnud. Ta oli küll tippklassi kokk ja oskas hästi süüa teha, aga korrast ei teadnud ta midagi. Kõik, mida ta söögitegemisel vajas, jäi just sinna kasutamise kohta nukralt kriimulisena ripakile. Mis Alice meelest veel kõige veidram, oli Ants see, kellele see laga koristada jäeti. Mees ei pannud seda üldsegi pahaks. Ta koristas nurisemata sellel ajal, kui noored lõunani magasid. Alice sai ju Antsust tegelikult arugi. Terve elu hoolimatu ema kõrvalt last üksi kasvatanud, jumaldas ta teda. Ta oli poja nimel kõigeks valmis. Vahel unustas lausa enda vajadused ja heaolu. Loomulikult, kui oled imikust peale öösiti üleval olnud, lutipudelist toitnud ja mähkmeid vahetanud, tunned erilist sidet. Ikkagi ainuisikuliselt kasvatanud hoidnud ja armastanud. Kõik, mida poeg ette võttis, oli alati õige ja hästi tehtud. Isa silmis polnud tal ühtegi puudujääki, ega viga.
Sellel teemal ei tahtnud Alice tegelikult sõna võtta, aga tema arusaamised kodukorrast olid natuke teistsugused. No eks igal perel on oma tavad ja tõekspidamised elust ja ta ei hakanud siin omapoolseid seadusi rakendama. Ainult seda oleks ta soovinud, et Ants tunnetaks natuke enda väärtust ja mõistaks, et nüüd on aeg endale ka elada.
"Oh Alice, pane roosad prillid ette ja mõtle negatiivne mõtlemine maha."suutis ta ainult endale sisendada, et mitte kõike välja valada mis ta seest väljapääsu ootas.

Ajavool...


Alice tundis, et tema mõtted olid täna rasked kui kivid. Need rõhusid ja painutasid ta meeli. Täna käis kõik närvidele. Tal oli tahtmine järjekordselt minevikku süüvida, kuigi väljas oli ilus kevadine ilm.Tema eneseväärikus oli suure hoobi saanud. Ta ei teadnud isegi enam kes ta oli. Ei olnud ju võimalik, et kõik oli vale ja võlts. Ometigi oli kõik ju nii ilus olnud täis tundeid ja ilusaid sõnu. See ei saanud lihtsalt nii olla. Tal polnud tahtmist isegi välja minna. Inimeste tuimad ja ükskõiksed näod ajasid ta hinge täis. Oli ta siis tõesti rumal või lootis liiga palju püüdes hakkama saada tänasega, et mitte kaotada usku homsesse? Ta ju vajas mehe armastust ja imetlust. Kuidas küll saaks teada rahulolu saladuse, et nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järele mis on haardeulatusest väljas? Kui midagi väga tahta, siis elus ju juhtusid asjad vahel iseenesest. Mida edasi, seda rohkem pöördusid kunagised tõekspidamised elust hoopis vastupidiseks. Õnneks teeb elu oma valiku- tugevamad jäävad alati ellu. See oligi ju tegelikult õige. Nii oli kõigile parem.
Alicel oli ju ometi kodu, kus elas armastus. Sinna oli ta alati oodatud. Vahel polnudki sõnu vaja. Seal ei lugenud, et ta polnud ideaalne, et tal olid oma kiiksud ja arusaamad elust, et ta oli heitliku meelega. Teda armastati just sellisena nagu ta oli. Ometigi oli ta ju saavutanud just selle, millest ta nii kaua oli puudust tundnud. Öösiti Antsu kaisus lebades oli ta pea unistusi täis, aga mehele polnud seal kohta. Ta tundis süümepiinu, vahel lausa vihkas ennast selle eest, aga teha ei saanud ka midagi. Ta oli lihtsalt selline. Ants armastas teda ülekõige, aga tema, mida oli tal vastu anda. Tema elu oli nagu rongisõit teadmata suunas. Ühel päeval nii, teisel teistmoodi. Vahel ju lugeski ainult see, mis just praegu juhtus. Alice teadis ju ka seda, et iga päev sünnib uuesti ja tal on võimalus oma maailmaasju korda ajada. Ükskõik kui puntras ta ka on, homme võib paista kõik hoopis teisiti. Homme on ka tema päeva võrra vanem ja targem. Kerge on ju tõsta hädakisa asjade üle, mis ei lähe just nii nagu me tahaksime. Iga kaotus võib muutuda kunagi kullatolmuks.Ei peaks ju alati otsima hallidest pilvedest just seda kuldset serva.Igast olukorrast tuleks leida see parim.

Unistusi nagu liblikaid püüda.


Viimased 3,6a aasta jooksul oli Alice pidanud läbi käima tulest ja veest, tõelisest põrgust. Öeldakse küll, et elu ei pane meie turjale kunagi suuremat koormat, kui kanda jaksame, aga kas see ikka alati tõele vastab. Mõnikord kippus see koorem ikka liiga suur olema, et vajuks selle raskuse all peaaegu maatasa. Kohe, kohe oled murdumise äärel kui kergemaks ei lähe. Mõtted keerlesid kogu aeg oma rada. Mida toob homme, ülehomme, järgmine nädal, kuigi oli olemas ju ka praegune hetk. Alice polnud kunagi varem kedagi nõnda igatsenud. Ta ei oleks tohtinud kahelda omavalitud sihis vaid seetõttu, et mõni minevikuvari ta ebakindlaks muutis. Ta ei tahtnudki ju mitte kedagi vajada, lasi küll armastuse oma ellu, aga seal polnud tema jaoks ruumi. Armastus tuli, et minna. Aeg lendas ju nii kiiresti. Alice oli viimasel ajal unistanud aja tagasikeeramisest. Tulevikuga polnud tal kiiret. Tähtis oli just see, mis oli juhtunud ta elus, mitte see, mis toimus nüüd ja praegu. Tema elu oli nagu vanade mälestuste ja hetkeambitsioonide konflikt, kuigi ta oli muutunud tugevamaks ja ei läinud endast enam nii kergesti välja. Alice nägi ju kui mõttetu see oli. Minevikuhaavad tuli lõpuks kinni kasvatada. Käiku tuli lasta empaatia sest elu oli just nii õnnelik kui õnnelikuna ta seda nägi. Oma praeguses suhtes näitas Alice kord rohelist, kord punast tuld. Käitus just nii nagu ta hetkel tundis ja ei tahtnud loobuda ei oma sõltumatusest ega ka iseseisvusest. Need pidid talle alles jääma. Tal oli palju kõhklusi ja küsimusi, aga täna ta ei teadnud veel kõiki vastuseid ja ilmselt ei teadnud ta neid ka homme. Tänulik tuli olla iga oma eksistentsi sekundi eest, et mitte takerduda negatiivsusesse. Alice oli tundnud, et mõnikord sai võita kaotades ja edukaks saada ka vigu tehes. Enamasti taipasid inimesed seda aga liiga hilja. Nii ka tema. Kunagi ei suutnud ta rahul olla sellega, mis tal oli ja ikka pidi ta näitama üles rahutust selle üle, mis talt ära oli võetud. Alice ei tahtnudki mõelda, et tegelikult võis tulla ju ka hetk, kus talt oleks võetud ka see, millega ta praegu võis rahul olla, jäädavalt rahul olla ja vaadata maailma sellisena nagu see tegelikult oli. Ta kippus liiga palju meenutama, hindama, võrdlema.Värvid selles maailmas olid just seda värvi nagu ta ise oli. Ta oleks nagu loodud selliseks, et tema soovid oleksid jätkuvalt täitmatud, otsides oma elus paaniliselt mingit sala- aaret. See oli tema paratamatu loomus just nagu kass, kes kõndis omapead.

Südamelt ära.


Alice ellu oli saabunud vaikne ja rahulik periood. See aeg, mil ta oli olnud külm, kalkuleeriv inimvare ja tema võime nautida elu ning armastust minimaalne, oli selleks korraks jälle möödas. Kui ei suudaks kogu südamest kurvastada, siis ei suudaks ju ka kogu südamest õnnelik olla. Tegelikult teadis ta ammugi, et Ants kuulus tema ellu. Keegi polnud enne nii visalt ja järjekindlalt sinna tunginud. Ilmselt polnudki mõtet selle vastu võidelda. Küllap see oli tema saatus. Armastus on ju imeline tunne, seda vajavad kõik ja tema kodu ongi meie südames. Alice ei teadnud ju isegi miks ta selle tunde vastu nii järjekindlalt sõdis. Kas sellepärast, et tema elus oli Suur Saladus, mis oleks võinud saada pöördepunktiks ta elus või millegi muu pärast, seda ei mõistnud ta veel isegi. Armastus muudab inimest ju nii positiivses kui negatiivses mõttes. Paneb vahel nii erinevalt ja kaaslasele arusaamatult käituma.Vahel tunned, et armumine ongi see parim, mida oodata ja mida tasub otsida, sest siis on kõik hästi. Pole minevikuvarje ega tagasilööke, kahtlusi ja suuri pettumusi. Armastus toob meid maa peale. Meil kõigil on ju inimesi, keda me oleme armastanud ja kes on meid armastanud, aga kellel on oma pere. Need on luukered meie kapis, kuhu me ei saa alati sisse piiluda kuigi nii ihkaksime. Ants oli tunnetanud samuti kellegi teise olemasolu, aga ei küsinud mitte kunagi. Kõik Alice katsed teda oma elust välja tõrjuda olid lõppenud tagajärgedeta. Mees oleks võinud paljude unelm olla. Tema armsad vead olid kahanenud imepisikesteks veidrusteks. Normaalse välimuse, hea südame, korraliku töökoha ja peale selle veel hooliv ja tähelepanelik. Armastus on ikka vahel isekas ja pime, aga iga asi pidi millekski hea olema. Küllap ka siin. Alice teadis, et armastatud inimese kaotusega ei kaotanud ta mitte ainult seda inimest, vaid ka võime üldse kunagi kedagi veel armastada. Vähemalt mitte enam nii...

Sinu elu on Sinu kätes.

Koos päikesega läks Alici tuju paremaks. Täna oli nii ilus kevadine ilm. Külmakraadegi polnud nii palju kui tavaliselt. Just õige päev alustada puhta lehena ja saavutada oma elule uus kvaliteet. Vanad asjad ei tohtinud teda enam segada. Nende aeg oli nüüd lõplikult otsas. Alice otsustas, et enam ei anna ta alla. Pusib seni, kuni uus lahendus käes. Seda, kas ta ikka julgeb kõikidele raskustele silma vaadata, ta päris täpselt veel ei teadnud, aga argade killast polnud ta ju kunagi enne olnud.Eks elu näitab kuidas ta sellega toime tuleb. Tegelikult oli ta ammu tundnud, et teatud asjades oli ta veidi teistmoodi kui teised.Tegi asju veidi teistmoodi ja mõtles veidi teistmoodi. Väikesi asju ta elus polnudki. Rõõmustada ja kurvastada, naerda ja nutta, õnnelik ja õnnetu olla, seda oskasid ju kõik. Alice mõtles millal oli ta viimati tõeliselt õnnelik olnud. Sellest oli ikka päris kaua aega möödas. Kui tavaliselt tundus, et enam hullemaks minna ei saa, siis ikka võttis asi kiire pöörde ja läks. Tahtsid sa seda siis või ei tahtnud. Ta sai alati haiget kui hingerännakutele läks, kuigi teadis ka seda, et õige suund elus edasiliikumiseks on tema enda sees . Tuleb see lihtsalt sealt üles otsida. Rõõmustada selle üle , mis tal on ja mida ta oskab, polnudki nii kerge. Isegi see, et ta sai sellest aru, ei aidanud tal seda muuta. Palju lihtsam oli ju lasta tujul langeda kui seda üleval hoida.
Alicil oli hirm endale sihte seada. Mis siis kui ta seab endale liiga kõrge sihi ja ei suudagi sinna pürgida? Pilvedelt alla kukkumine võis jälle valusalt lõppeda. Miks peaksid inimesed üldse tundma kurbust ja valu? Miks ei võiks kõik hoopis helgem ja lihtsam olla? Võibolla hoopis siis kui pole valu kogenud, ei tea ka mis on õnn. Kas oma minevikku saab üldse unustada? Kas sellest lahti laskmisest on üldse kasu? Lased lahti, aga kas ka unustad?Tahes või tahtmata oled selles kinni, kui aina mõtled selle peale. Miks ometi seda kogu aeg meenutada?Ilmselt ikka põhjusega. Mõtled, mis oli parem, mis halvem, mida oleksid võinud tegemata jätta.Nii palju küsimusi ja vastuseid polegi. Praegu vähemalt ei teadnud ta veel. Ainult seda teadis, et võttis täna vastu õige otsuse. Ja tagasitee oli tal ikka veel olemas. Ants polnud teda unustanud ja armastastas ikka veel hoolimata sellest, et teadis tõde. Elu on keeruline.

Miks küll...


Alice oli täna tigedas tujus. Ta väike maailm oli jälle kokku varisenud. Ta ju teadis, et igal heal asjal on ju ka omad miinused, igal mündil 2 poolt. Kui miski oma negatiivse poole ette pöörab, ei jää ju muud üle kui sellega tegeleda. Nii oli ka tänase arsti juures käiguga. Kõik tema ponnistused ja pingutused olid läinud vett vedama. Ta oli ju ometigi lootnud, et seekord on teisiti. Probleem iseenesest ei olnud ju kuhugi veel kadunud. Selle ignoreerimisest ei oleks piisanud, oleks hoopis hakanud veel rohkem laienema ja lõpuks oleks tulnud talle ikkagi sügavalt silma vaadata. Seda Alice ei tahtnud.
Mõtlematust tegutsemisest poleks siin ka kasu olnud Oleks endale veel suurema häda kaela toonud. Midagi head ei teeks ka ülemõtlemine, seda oli Alice viimasel ajal niigi liiga palju teinud. Aga mida muud siis unetutel öödel teha? Ta oli püüdnud lugeda, aga sellest ei tulnud samuti midagi välja. Loetu ei jõudnudki kohale.Ta mõtted olid liiga hajevil ja laokil.
Alicele oleks meeldinud kui ta oleks täpselt teadnud, kes ta on ja mida ta elult tahab. Kui tema maailmavaade oleks paigas ja asjadest oleks oma visioon.Vanaviisi tegutsemine oli näidanud, et see polnud alati parimal viisil tegutsemine. Loomulikult võis vigu teha. Ka siis kui enda meelest oli see parim lahendus. Ta oli ju oma tundeid vaka all hoidnud ja püüdnud teeselda, et temaga on kõik korras. Ja kui midagi ei näe, siis ilmselt just sellepärast, et ei vaata, ega tahagi näha.Võibolla olekski parim lahendus jaanalinnu moodi pea liiva alla pista. Kui ainult suudaks mõned sammud edasi astuda.

Tunneli lõpus paistab valgust.

Hommikul ärgates tundis Alice, et ta pea ei valutanudki enam nii hullusti. Kas tõesti hakkas see õudus nüüd otsa saama? Kuidas edasi minna, kas jääda endale kindlaks või loobuda? See, mis tundus talle varem õige, ei olnud täna hoopiski mitte.Ta tundmused ja ootused muutusid lausa iga tunni tagant. Hing ihkas midagi konkreetset ja jäävat. Mõnikord tuli tarkus liiga hilja. Alice käis oma peas kõik situatsioonid tuhat korda läbi, aga ikkagi ei leidnud seda õiget varianti. Ta tundis, et midagi peab muutuma, aga mis täpselt. Kui oleks olnud võimalik uuesti alustada, kas ta teeks siis teisiti. Vaevalt. Ta ei kahetsenud ju midagi, aga nii ei saanud asjad enan kauaks jääda.Võibolla võiks täna kohviga alustada. Kasvõi natukenegi, pool tassigi oleks suur saavutus. Ta oli täis indu ja võitlustahet. Alice tundis ennast jälle nagu väike tüdruk, kes kukkumise nimel peab võtma riski, et uuesti tõusta. Pillimise asemel pidi ta endale lootma. Valu, mille tegeliku põhjuse jättis ta endale teadvustamata, salvestus temas hirmuna, aga küll ta leiab endas jõudu, et jälle edasi minna. Praegu vaatas ta veel murelikult tulevikku ja kartis, et ei saa hakkama, aga küllap ta leiab endas elujulguse. Peab ainult uskuma sellesse, mida ta teeb.

Kaugele ära.

Alice ei tundnud ennast ise ka viimasel ajal ära. Temas oleks nagu 2 inimest peidus olnud. Üks oli ikka see tuttav leebe, tagasihoidlik ja hooliv, teine labane, vulgaarne ja lausa vastik. Vahel tundus, et aju ja suu ei teinud üldse koostööd. Mõte jõudis alles siis kohale, kui kõik oli juba tehtud ja välja öeldud ning kahetsemiseks oli liiga hilja.
Alice kartis unustada seda, millest ta kunagi rõõmu oli tundnud, kartis ennast aktiivsusele sundida ja pettuda.Ta oli suutnud oma tundmusi juba aastaid enda ja teiste eest varjul hoida. Isegi seda ta ei teadnud, kust või millal tema teekond alguse sai. Kui ta oleks saanud, siis oleks kindlasti läinud ajas tagasi, just sinna aega kus ta keha ja hing veel õnnelikud olid.Tal oli tunne nagu poleks ei minevikku ega tulevikku.Oli ainult see talumatu hetk, mis ei lõppenud kunagi ja kuhu ka tulevik ei saanud leevendust tuua, kuna seda ei olnudki olemas.Kindlasti oli selles omajagu süüd ka peavalul. Teist nädalat seda järjest kannatada oli ebainimlik ja lõppu polnud sellel nagu tulemaski. Voodisse oli täiesti lootusetu pugeda, siis oli veel hullem. Kogu tuba käis ringiratast ja Alicel oli tunne nagu oleks ta karusellil, millelt enam maha ei saagi. Alati lõppes see ühtemoodi.Polnudki mõtet midagi süüa, niikuinii tuli see varem või hiljem välja. Arst lohutas, et see võibki nii olla ja organism peab harjuma, aga miks see nii kaua aega võttis. Võibolla temal ei harjugi? Kas tal peabki siis kogu aeg nii vilets olemine olema?Alustatut pooleli ka ei saanud jätta, nii et tagasiteed ka polnud. See ei olnud ju tema nõrkuse väljendiks ega seisundiks, mida oleks saanud ületada tahtejõu või üksnes sooviga. Alice tundis, et ta ei saanud ennast lihtsalt enam "kokku võtta". Iga tühisemgi asi viis meelerahu ja tegutsemistahe vähenes sekunditega.Ta pidi ju ometigi selle vastu võitlema. Kasvõi hambad ristis. Tema pidi võitjana välja tulema. Nüüd ta kössitas siin nagu hunnik õnnetust ja ei teadnudki, kas see oli ikka õige otsus.

Viimne valss.

Alice pojad käisid juba mitu päeva ringi salapäraste nägudega ja kihistasid omavahel naerda. Neil oli mingi saladus ja Alice kahtlustas, et see on seoses tema sünnipäevaga. Ta oli selge sõnaga mõista andnud, et mingit pidu ei tule ja külalisi ta ei taha. Poisid olid ilmselt märganud, et ta oli viimasel ajal rusutud meeleolus ja nüüd plaanitsesid nad koos vandenõu tema vastu.
Reede õhtul kell 9 kästi tal ennast valmis panna, sest üks poistest pidi talle järele tulema. Naiselik uudishimu sai loomulikult Alicest võitu.Ta tahtis oma silmaga näha millega see lõpeb.
Suund läks Paljassaare poole. Siin polnud Alice kunagi käinud ja tal polnud aimugi kuhu nad välja jõuavad. Ta teadis ainult, et kuskil siin pidi olema jäätmekäitlus jaam. No selge siis, ema viiakse prügimäele. Et veelgi pinget üles kruvida, seoti tal rätikuga silmad kinni. Auto peatus ja üks poistest talutas ta mingi hooneni. Sealt võtsid kellegi käed ta omakorda vastu ja juhtisid Alice majja sisse. Üleriietest vabanedes, pandi ta toolile istuma. Kui tal rätik silmadelt eemaldati, oli ta esimene mõte:"Aga ta lööb koju jõudes oma pojad maha. Mõlemad 2 tükki korraga. Ausõna! Ei mingit halastust."Ta ees väänles poolpaljas Farmi-Gabriel. Alice polnud vist tükk aega nii kõrvuni punastanud ja ebakindlalt ennast tundnud. Teda valdas täiesti paanikahoog. Hea meelega oleks vist ikka hea obaduse ära pannud.Ümberringi olid aga näod, kes kõik vaatasid kuidas ta reageerib.Kaotajaks ei tahtnud ta jääda.Tema pidi võitjana välja tulema. Kes pärast naerab, naerab paremini. Hea veel, et ainult Gabriel.Marcoga oleks vist hullem olnud.Tal oli ju mingi jama selle lõuaga või midagi sellist. Jääb veel pihku- vot siis! 17 minutit... Need olid ta elu pikemad minutid. Vähemalt pealtvaatajatel oli lõbus. Õnneks said need otsa.
Tegelikult ei saanud ta ju oma sünnipäeva üle viriseda. Hea muusika, saun, bassein, maitsvad toidud. Poisid olid tema nimel vaeva näinud. Ise poleks ta midagi ju korraldanud.
Ja siis tuli õhtu parim osa. Naabrimees palus ta valsile. Nii hea oli jälle tantsida. Alicele oleksid nagu tiivad selga kasvanud ja 100 paari jalgu alla tulnud. Kuidas ta küll oli sellest puudust tundnud. Oma mehega käisid nad ikka laupäeviti pubis tantsimas, aga sellest oli nii kaua aega möödas. Selle valsi nimel oli ta valmis poegadelegi andestama.

Kõikjal ees tühjus näib...


Ilmad kippusid iga päevaga järjest kevadisemaks minema. Üha sagedamini tuli päike välja ja pani räästad tilkuma.
Alice arvas juba, et tema elus on nüüd kõik hästi ja ta hakkab tasapisi jälle elama.Ta hakkas saavutama jälle hingelist tasakaalu ja oli leidnud lõpuks ometi rahu. Just siis saabus uus tagasilöök. Koos järjekordse kaotusega lagunes koost see habras müür, mille ta oli suutnud laduda. Kogu ta maailm varises jälle kokku. Kui südant oleks võinud margapuuga kaaluda, siis oleks see olnud raske nagu veskikivi. Alice teadis, et kõige hullem oli ju kedagi igatseda ja teada, et Sa oled peaaegu tema kõrval ja ei saa teda kunagi. Igatsus oli see, mis ta jõuetuks tegi. Keegi ei teadnud mida ta tegelikult tundis ja ta ei öelnud seda kunagi välja. Istus keskööni üleval, püüdis sõprade juures naerda ja käis oma mälestustemaal. Tänu sellele oli igatsus nii valus, et ta oleks tahtnud oma südame ära saata. Just tema juurde, keda ta nii igatses. Süda oli otseses mõttes tuhandeks killuks pudenenud. See tunne tegi lausa füüsilist valu. Alice oli kaotanud selle vähesegi, selle väikese raasukese, mis oli andnud ta elule mõtte ja sundinud teda elama ja tegutsema. Nüüd oli tal täiesti ükskõik, mis edasi saab või tuleb. Enam polnud kuhugi vaja rutata, aeg oli tema jaoks seisma jäänud.Vähemalt teadis ta nüüd mida edasi teha. Enam ei saanud oodata.