Südamelt ära.


Alice ellu oli saabunud vaikne ja rahulik periood. See aeg, mil ta oli olnud külm, kalkuleeriv inimvare ja tema võime nautida elu ning armastust minimaalne, oli selleks korraks jälle möödas. Kui ei suudaks kogu südamest kurvastada, siis ei suudaks ju ka kogu südamest õnnelik olla. Tegelikult teadis ta ammugi, et Ants kuulus tema ellu. Keegi polnud enne nii visalt ja järjekindlalt sinna tunginud. Ilmselt polnudki mõtet selle vastu võidelda. Küllap see oli tema saatus. Armastus on ju imeline tunne, seda vajavad kõik ja tema kodu ongi meie südames. Alice ei teadnud ju isegi miks ta selle tunde vastu nii järjekindlalt sõdis. Kas sellepärast, et tema elus oli Suur Saladus, mis oleks võinud saada pöördepunktiks ta elus või millegi muu pärast, seda ei mõistnud ta veel isegi. Armastus muudab inimest ju nii positiivses kui negatiivses mõttes. Paneb vahel nii erinevalt ja kaaslasele arusaamatult käituma.Vahel tunned, et armumine ongi see parim, mida oodata ja mida tasub otsida, sest siis on kõik hästi. Pole minevikuvarje ega tagasilööke, kahtlusi ja suuri pettumusi. Armastus toob meid maa peale. Meil kõigil on ju inimesi, keda me oleme armastanud ja kes on meid armastanud, aga kellel on oma pere. Need on luukered meie kapis, kuhu me ei saa alati sisse piiluda kuigi nii ihkaksime. Ants oli tunnetanud samuti kellegi teise olemasolu, aga ei küsinud mitte kunagi. Kõik Alice katsed teda oma elust välja tõrjuda olid lõppenud tagajärgedeta. Mees oleks võinud paljude unelm olla. Tema armsad vead olid kahanenud imepisikesteks veidrusteks. Normaalse välimuse, hea südame, korraliku töökoha ja peale selle veel hooliv ja tähelepanelik. Armastus on ikka vahel isekas ja pime, aga iga asi pidi millekski hea olema. Küllap ka siin. Alice teadis, et armastatud inimese kaotusega ei kaotanud ta mitte ainult seda inimest, vaid ka võime üldse kunagi kedagi veel armastada. Vähemalt mitte enam nii...