Unistusi nagu liblikaid püüda.


Viimased 3,6a aasta jooksul oli Alice pidanud läbi käima tulest ja veest, tõelisest põrgust. Öeldakse küll, et elu ei pane meie turjale kunagi suuremat koormat, kui kanda jaksame, aga kas see ikka alati tõele vastab. Mõnikord kippus see koorem ikka liiga suur olema, et vajuks selle raskuse all peaaegu maatasa. Kohe, kohe oled murdumise äärel kui kergemaks ei lähe. Mõtted keerlesid kogu aeg oma rada. Mida toob homme, ülehomme, järgmine nädal, kuigi oli olemas ju ka praegune hetk. Alice polnud kunagi varem kedagi nõnda igatsenud. Ta ei oleks tohtinud kahelda omavalitud sihis vaid seetõttu, et mõni minevikuvari ta ebakindlaks muutis. Ta ei tahtnudki ju mitte kedagi vajada, lasi küll armastuse oma ellu, aga seal polnud tema jaoks ruumi. Armastus tuli, et minna. Aeg lendas ju nii kiiresti. Alice oli viimasel ajal unistanud aja tagasikeeramisest. Tulevikuga polnud tal kiiret. Tähtis oli just see, mis oli juhtunud ta elus, mitte see, mis toimus nüüd ja praegu. Tema elu oli nagu vanade mälestuste ja hetkeambitsioonide konflikt, kuigi ta oli muutunud tugevamaks ja ei läinud endast enam nii kergesti välja. Alice nägi ju kui mõttetu see oli. Minevikuhaavad tuli lõpuks kinni kasvatada. Käiku tuli lasta empaatia sest elu oli just nii õnnelik kui õnnelikuna ta seda nägi. Oma praeguses suhtes näitas Alice kord rohelist, kord punast tuld. Käitus just nii nagu ta hetkel tundis ja ei tahtnud loobuda ei oma sõltumatusest ega ka iseseisvusest. Need pidid talle alles jääma. Tal oli palju kõhklusi ja küsimusi, aga täna ta ei teadnud veel kõiki vastuseid ja ilmselt ei teadnud ta neid ka homme. Tänulik tuli olla iga oma eksistentsi sekundi eest, et mitte takerduda negatiivsusesse. Alice oli tundnud, et mõnikord sai võita kaotades ja edukaks saada ka vigu tehes. Enamasti taipasid inimesed seda aga liiga hilja. Nii ka tema. Kunagi ei suutnud ta rahul olla sellega, mis tal oli ja ikka pidi ta näitama üles rahutust selle üle, mis talt ära oli võetud. Alice ei tahtnudki mõelda, et tegelikult võis tulla ju ka hetk, kus talt oleks võetud ka see, millega ta praegu võis rahul olla, jäädavalt rahul olla ja vaadata maailma sellisena nagu see tegelikult oli. Ta kippus liiga palju meenutama, hindama, võrdlema.Värvid selles maailmas olid just seda värvi nagu ta ise oli. Ta oleks nagu loodud selliseks, et tema soovid oleksid jätkuvalt täitmatud, otsides oma elus paaniliselt mingit sala- aaret. See oli tema paratamatu loomus just nagu kass, kes kõndis omapead.