laupäev, 5. veebruar 2011


Viimne valss.

Alice pojad käisid juba mitu päeva ringi salapäraste nägudega ja kihistasid omavahel naerda. Neil oli mingi saladus ja Alice kahtlustas, et see on seoses tema sünnipäevaga. Ta oli selge sõnaga mõista andnud, et mingit pidu ei tule ja külalisi ta ei taha. Poisid olid ilmselt märganud, et ta oli viimasel ajal rusutud meeleolus ja nüüd plaanitsesid nad koos vandenõu tema vastu.
Reede õhtul kell 9 kästi tal ennast valmis panna, sest üks poistest pidi talle järele tulema. Naiselik uudishimu sai loomulikult Alicest võitu.Ta tahtis oma silmaga näha millega see lõpeb.
Suund läks Paljassaare poole. Siin polnud Alice kunagi käinud ja tal polnud aimugi kuhu nad välja jõuavad. Ta teadis ainult, et kuskil siin pidi olema jäätmekäitlus jaam. No selge siis, ema viiakse prügimäele. Et veelgi pinget üles kruvida, seoti tal rätikuga silmad kinni. Auto peatus ja üks poistest talutas ta mingi hooneni. Sealt võtsid kellegi käed ta omakorda vastu ja juhtisid Alice majja sisse. Üleriietest vabanedes, pandi ta toolile istuma. Kui tal rätik silmadelt eemaldati, oli ta esimene mõte:"Aga ta lööb koju jõudes oma pojad maha. Mõlemad 2 tükki korraga. Ausõna! Ei mingit halastust."Ta ees väänles poolpaljas Farmi-Gabriel. Alice polnud vist tükk aega nii kõrvuni punastanud ja ebakindlalt ennast tundnud. Teda valdas täiesti paanikahoog. Hea meelega oleks vist ikka hea obaduse ära pannud.Ümberringi olid aga näod, kes kõik vaatasid kuidas ta reageerib.Kaotajaks ei tahtnud ta jääda.Tema pidi võitjana välja tulema. Kes pärast naerab, naerab paremini. Hea veel, et ainult Gabriel.Marcoga oleks vist hullem olnud.Tal oli ju mingi jama selle lõuaga või midagi sellist. Jääb veel pihku- vot siis! 17 minutit... Need olid ta elu pikemad minutid. Vähemalt pealtvaatajatel oli lõbus. Õnneks said need otsa.
Tegelikult ei saanud ta ju oma sünnipäeva üle viriseda. Hea muusika, saun, bassein, maitsvad toidud. Poisid olid tema nimel vaeva näinud. Ise poleks ta midagi ju korraldanud.

Ja siis tuli õhtu parim osa. Naabrimees palus ta valsile. Nii hea oli jälle tantsida. Alicele oleksid nagu tiivad selga kasvanud ja 100 paari jalgu alla tulnud. Kuidas ta küll oli sellest puudust tundnud. Oma mehega käisid nad ikka laupäeviti pubis tantsimas, aga sellest oli nii kaua aega möödas. Selle valsi nimel oli ta valmis poegadelegi andestama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar