Kõikjal ees tühjus näib...


Ilmad kippusid iga päevaga järjest kevadisemaks minema. Üha sagedamini tuli päike välja ja pani räästad tilkuma.
Alice arvas juba, et tema elus on nüüd kõik hästi ja ta hakkab tasapisi jälle elama.Ta hakkas saavutama jälle hingelist tasakaalu ja oli leidnud lõpuks ometi rahu. Just siis saabus uus tagasilöök. Koos järjekordse kaotusega lagunes koost see habras müür, mille ta oli suutnud laduda. Kogu ta maailm varises jälle kokku. Kui südant oleks võinud margapuuga kaaluda, siis oleks see olnud raske nagu veskikivi. Alice teadis, et kõige hullem oli ju kedagi igatseda ja teada, et Sa oled peaaegu tema kõrval ja ei saa teda kunagi. Igatsus oli see, mis ta jõuetuks tegi. Keegi ei teadnud mida ta tegelikult tundis ja ta ei öelnud seda kunagi välja. Istus keskööni üleval, püüdis sõprade juures naerda ja käis oma mälestustemaal. Tänu sellele oli igatsus nii valus, et ta oleks tahtnud oma südame ära saata. Just tema juurde, keda ta nii igatses. Süda oli otseses mõttes tuhandeks killuks pudenenud. See tunne tegi lausa füüsilist valu. Alice oli kaotanud selle vähesegi, selle väikese raasukese, mis oli andnud ta elule mõtte ja sundinud teda elama ja tegutsema. Nüüd oli tal täiesti ükskõik, mis edasi saab või tuleb. Enam polnud kuhugi vaja rutata, aeg oli tema jaoks seisma jäänud.Vähemalt teadis ta nüüd mida edasi teha. Enam ei saanud oodata.