Tunneli lõpus paistab valgust.

Hommikul ärgates tundis Alice, et ta pea ei valutanudki enam nii hullusti. Kas tõesti hakkas see õudus nüüd otsa saama? Kuidas edasi minna, kas jääda endale kindlaks või loobuda? See, mis tundus talle varem õige, ei olnud täna hoopiski mitte.Ta tundmused ja ootused muutusid lausa iga tunni tagant. Hing ihkas midagi konkreetset ja jäävat. Mõnikord tuli tarkus liiga hilja. Alice käis oma peas kõik situatsioonid tuhat korda läbi, aga ikkagi ei leidnud seda õiget varianti. Ta tundis, et midagi peab muutuma, aga mis täpselt. Kui oleks olnud võimalik uuesti alustada, kas ta teeks siis teisiti. Vaevalt. Ta ei kahetsenud ju midagi, aga nii ei saanud asjad enan kauaks jääda.Võibolla võiks täna kohviga alustada. Kasvõi natukenegi, pool tassigi oleks suur saavutus. Ta oli täis indu ja võitlustahet. Alice tundis ennast jälle nagu väike tüdruk, kes kukkumise nimel peab võtma riski, et uuesti tõusta. Pillimise asemel pidi ta endale lootma. Valu, mille tegeliku põhjuse jättis ta endale teadvustamata, salvestus temas hirmuna, aga küll ta leiab endas jõudu, et jälle edasi minna. Praegu vaatas ta veel murelikult tulevikku ja kartis, et ei saa hakkama, aga küllap ta leiab endas elujulguse. Peab ainult uskuma sellesse, mida ta teeb.