Tagasi argipäevas.


Jaanipäev õnnelikult üle elatud, samuti ka pikad pühad, läks elu oma tavalisse rütmi tagasi.
Täna tundis Alice ennast jälle õnnelikuna. Ta ei saanud ise ka aru, mis temaga toimus. Kord oli ta õnnelik, siis jälle tujukas, vahel tahtis lihtsalt niisama nutta ja üksi olla, siis jälle kartis üksindust. Ta oli kartnud ka armastada, kuigi oli ju süütult piirideta seda teinud ja haiget saanud. Nüüd oli ta võimeline vaatama tagasi võimalustele ja valikutele, mis olid ta hinge toonud sinna, kus ta praegu oli.
Rahutus hinges, imelikud hetkesoovid ja tahtmised. Kasvõi tantsida paljajalu märjal, pehmel murul täiskuu valgel ja enne magamajäämist istuda katuseharjal ja vaadata suurt kollast kuud-täiskuud ning vaikida. Kasvõi hommikuni. Kuutõbine ta ju ei olnud. Vähemalt omaarust mitte. Miks siis nii imelikud tahtmised?
Igaüks vastutab ise enda tegude eest. Kui palju olekski võimalik võtta teise inimese tunnete ja tegude eest endale vastutust? Mis peaks sellel kõigel pistmist olema armastusega? Aga "Väikese printsi "aegumatu tõde-"Sa vastutad kõige eest, mida Sa oled taltsutanud". Alice oli lugenud seda raamatut mitu korda.
Armastatakse ainult ühe korra elus tõeliselt, aga armuda võib ju sadu kordi... Ta oleks tahtnud nii palju öelda, kuid vaikis, sest kartis tagajärgi ja valu ja pisaraid ja armastust. Ometigi oli ju kõik korras.

Tagasi minevikku.



Alice tuju oli viimastel aastatel alati jaanipäevaks kurvaks läinud. Iga inimese elus on ju rõõmsaid ja kurbi sündmusi. Mõnel on rohkem häid, teisel halbu mälestusi. Jaanipäev oli alati olnud perepüha. Alice teadis hästi vanasõna"Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."Ta ei saanud midagi parata, et ta mineviku varjud segasid ikka veel olevikku ja purustasid lootuse ilusale homsele. Kurvad mälestused ei tahtnud kuhugi kaduda. Just nüüd jaanipäeval kriipisid nad veel eriti hinge. Alice ei tahtnudki neid unustada. Ta oleks tahtnud hoopis õppida elama teadmisega, et juhtunu ongi osa tema minevikust ja lihtsalt saavutada kontrolli oma mälestuste mõju üle. Aja jooksul muutus küll emotsionaalse trauma mõju nõrgemaks, kuid päris ära ei kadunud see kuhugi.
Alice oli ju ometigi õnnelik. Vähemalt ta ise uskus seda. Ta elus oli kõik hästi, aga miks see nukrus ei tahtnud kuhugi kaduda. Põhjust ju nagu ei olnudki, aga ometigi... Inimene on loodud kord juba selline. Vahel rõõmus, vahel kurb. Ikka juhtub vahel, et miski teeb meele nukraks, aga see ju läheb mööda ja leitakse jälle põhjus rõõmustamiseks. Kurbus ja rõõm käsikäes - just nii nagu pole teineteiseta mõeldud valgus ja vari, elu ja surm.
Alice kartis lahti lasta. Tegelikult suisa elada, sest õppida elama tähendas ka õppida lahti laskma. Kinnihoidmine iseenesest polnud ju võimatu, aga ta tõi endaga kaasa sellesama valu, mida Alice üritaski vältida.Inimene ei peakski ju küsima, mis on elu mõte, vaid mõistma, et tema ongi see, kellelt seda küsitakse.

Endasse.


Alice turvaline maailm oli vahel nagu pahupidi pööratud. Ta ärkas öösiti tihti hirmutundega üles. Peas oli 100 mõtet ja küsimust. See ei saa ju tõsi olla? See ei või päriselt nii olla? Äkki on see hoopis uni. Ta kartis, et ärkab kohe üles ja see ongi unenägu. Ta oli liiga kaua üksi ja õnnetu olnud. Nii õnnetu, et see oli jätnud jälje. Oli olnud ainult ääretu väsimus, aga õnneks oli see möödas ja Alice oli tasapisi jälle elama hakanud.
Ta puudutas Antsu, et endale tõestada et mees oli päriselt tema kõrval. Kaine kaalutluse all liigutas midagi valusalt. Alices tärkas tõeline armastus ja ta teadis, et armastab Antsu ning ei ole temast kunagi nii palju hoolinud kui just sel silmapilgul. Homme on juba uus päev ja ta ei teadnud, mida ta siis tunneb.
Ta oli alati püüelnud ideaali poole, kuid ideaalsuse eripäraks oli ju see, et reaalses maailmas seda paraku tihti ei esinenud. See, mida Alice tahtis osutus tihtipeale ehedamaks ja rikkamaks kui tema loogika oleks suutnud välja mõelda. Ta oli kord juba selline, et vajas pidevat turvatunnet. Kunagi oli ta juba õnnelik olnud. Nii õnnelik, et õhust tuli puudus-lausa eneseunustamiseni kogu olemisega. Alice oli liiga palju öelnud, rohkem kui vaja. Kus oli see õnn? Kus algus, kus lõpp? Tal polnud midagi enam õppida, kui ainult ehk seda, et ta ei saa teist inimest muuta vaid ainult iseennast.

Otsides end.


Alicet valdasid jälle segased tunded. Kui elus ei lähe nii nagu tahad, siis on pettumused kerged tulema. Vahel ta tahtis Antsu endale koos kõige tema keha, hinge ja südamega. Tahtis nii väga, et lausa valus hakkas. Ükskõik kui sügavale ta oma tundeid ka ei peitnud, ükskõik kui kaugele ta neid ei peletanud, ükski käitumisviis ei teinud neid olematuks.
Armastus on ime. Tunded kahe inimese vahel peaksid olema kaunid ja õrnad. Kaks inimest ei saa olla õnnelikud, kui nad ei ole ühesugused. Alice ei tahtnud öelda seda, mida teisel oleks olnud valus kuulda, aga jäägitult ennast anda ta ka ei saanud. Kuidas sai Ants teda armastada kui tal oli selline elukihk, mis mehel puudus? Alice oli võimeline armastama ja vihkama sellise kirega, mida paljud ei suutnud. See põlemise tunne sealt kaugelt oli veel meeles. Nii hea, et ei teagi kas naerda või nutta. Paanika, et pead lahti laskma, et ei saa enam hoida ja suruda otse vastu südant, just sinna kus on nii valus ja nii kuum, et lausa kõrvetab. Mida teha kui see põlemise tunne oli nii vajalik, et ennast elusana tunda? Kui iga keharakk kisendas helluse ja armastuse järele?
Alices tõstis pead haavatud uhkus ja naiselik enesearmastus. See panigi ta hinge pidevalt mässama. Vahel ta tundis endas lausa ürgjõudu. Oleks tahtnud tuhiseda nagu tuul või tormata nagu metsikud lained. Ants oli aga nii vaikne ja rahulik. Liiga hea ja tasakaalukas. Leppida teadmisega, et see aeg põleda on läbi ega tule enam kunagi tagasi. Et nii üürike oligi see hetk või nautida hoopis iga koosoldud hetke nii nagu oleks see esimene ja ühtlasi ka viimane, tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Miks peab kõik nii keeruline olema?