Alicet valdasid jälle segased tunded. Kui elus ei lähe nii nagu tahad, siis on pettumused kerged tulema. Vahel ta tahtis Antsu endale koos kõige tema keha, hinge ja südamega. Tahtis nii väga, et lausa valus hakkas. Ükskõik kui sügavale ta oma tundeid ka ei peitnud, ükskõik kui kaugele ta neid ei peletanud, ükski käitumisviis ei teinud neid olematuks.
Armastus on ime. Tunded kahe inimese vahel peaksid olema kaunid ja õrnad. Kaks inimest ei saa olla õnnelikud, kui nad ei ole ühesugused. Alice ei tahtnud öelda seda, mida teisel oleks olnud valus kuulda, aga jäägitult ennast anda ta ka ei saanud. Kuidas sai Ants teda armastada kui tal oli selline elukihk, mis mehel puudus? Alice oli võimeline armastama ja vihkama sellise kirega, mida paljud ei suutnud. See põlemise tunne sealt kaugelt oli veel meeles. Nii hea, et ei teagi kas naerda või nutta. Paanika, et pead lahti laskma, et ei saa enam hoida ja suruda otse vastu südant, just sinna kus on nii valus ja nii kuum, et lausa kõrvetab. Mida teha kui see põlemise tunne oli nii vajalik, et ennast elusana tunda? Kui iga keharakk kisendas helluse ja armastuse järele?
Alices tõstis pead haavatud uhkus ja naiselik enesearmastus. See panigi ta hinge pidevalt mässama. Vahel ta tundis endas lausa ürgjõudu. Oleks tahtnud tuhiseda nagu tuul või tormata nagu metsikud lained. Ants oli aga nii vaikne ja rahulik. Liiga hea ja tasakaalukas. Leppida teadmisega, et see aeg põleda on läbi ega tule enam kunagi tagasi. Et nii üürike oligi see hetk või nautida hoopis iga koosoldud hetke nii nagu oleks see esimene ja ühtlasi ka viimane, tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Miks peab kõik nii keeruline olema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar