Tagasi minevikku.



Alice tuju oli viimastel aastatel alati jaanipäevaks kurvaks läinud. Iga inimese elus on ju rõõmsaid ja kurbi sündmusi. Mõnel on rohkem häid, teisel halbu mälestusi. Jaanipäev oli alati olnud perepüha. Alice teadis hästi vanasõna"Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."Ta ei saanud midagi parata, et ta mineviku varjud segasid ikka veel olevikku ja purustasid lootuse ilusale homsele. Kurvad mälestused ei tahtnud kuhugi kaduda. Just nüüd jaanipäeval kriipisid nad veel eriti hinge. Alice ei tahtnudki neid unustada. Ta oleks tahtnud hoopis õppida elama teadmisega, et juhtunu ongi osa tema minevikust ja lihtsalt saavutada kontrolli oma mälestuste mõju üle. Aja jooksul muutus küll emotsionaalse trauma mõju nõrgemaks, kuid päris ära ei kadunud see kuhugi.
Alice oli ju ometigi õnnelik. Vähemalt ta ise uskus seda. Ta elus oli kõik hästi, aga miks see nukrus ei tahtnud kuhugi kaduda. Põhjust ju nagu ei olnudki, aga ometigi... Inimene on loodud kord juba selline. Vahel rõõmus, vahel kurb. Ikka juhtub vahel, et miski teeb meele nukraks, aga see ju läheb mööda ja leitakse jälle põhjus rõõmustamiseks. Kurbus ja rõõm käsikäes - just nii nagu pole teineteiseta mõeldud valgus ja vari, elu ja surm.
Alice kartis lahti lasta. Tegelikult suisa elada, sest õppida elama tähendas ka õppida lahti laskma. Kinnihoidmine iseenesest polnud ju võimatu, aga ta tõi endaga kaasa sellesama valu, mida Alice üritaski vältida.Inimene ei peakski ju küsima, mis on elu mõte, vaid mõistma, et tema ongi see, kellelt seda küsitakse.