Endasse.


Alice turvaline maailm oli vahel nagu pahupidi pööratud. Ta ärkas öösiti tihti hirmutundega üles. Peas oli 100 mõtet ja küsimust. See ei saa ju tõsi olla? See ei või päriselt nii olla? Äkki on see hoopis uni. Ta kartis, et ärkab kohe üles ja see ongi unenägu. Ta oli liiga kaua üksi ja õnnetu olnud. Nii õnnetu, et see oli jätnud jälje. Oli olnud ainult ääretu väsimus, aga õnneks oli see möödas ja Alice oli tasapisi jälle elama hakanud.
Ta puudutas Antsu, et endale tõestada et mees oli päriselt tema kõrval. Kaine kaalutluse all liigutas midagi valusalt. Alices tärkas tõeline armastus ja ta teadis, et armastab Antsu ning ei ole temast kunagi nii palju hoolinud kui just sel silmapilgul. Homme on juba uus päev ja ta ei teadnud, mida ta siis tunneb.
Ta oli alati püüelnud ideaali poole, kuid ideaalsuse eripäraks oli ju see, et reaalses maailmas seda paraku tihti ei esinenud. See, mida Alice tahtis osutus tihtipeale ehedamaks ja rikkamaks kui tema loogika oleks suutnud välja mõelda. Ta oli kord juba selline, et vajas pidevat turvatunnet. Kunagi oli ta juba õnnelik olnud. Nii õnnelik, et õhust tuli puudus-lausa eneseunustamiseni kogu olemisega. Alice oli liiga palju öelnud, rohkem kui vaja. Kus oli see õnn? Kus algus, kus lõpp? Tal polnud midagi enam õppida, kui ainult ehk seda, et ta ei saa teist inimest muuta vaid ainult iseennast.