Alice päevad möödusid vaikselt ja rahulikult. Naisena sai ta Antsule kõige paremini seletada mis tema elus naise vaatevinklist vaadatuna just praegu toimus. Õrnem sugu mõtleb ja naudib ju alati südamega. Ka Alice meelest oli mõistus tundele nigel vastane. Sageli oli tal võimatu meelde tuletada kõige tähtsamaid sündmusi, kuid samas pidas ta kogu elu meeles asju, mis ta tundmustesse puutusid. Antsuga ühise elu ehitamine polnudki enam nii enesestmõistetav ega möödapääsmatu eluvorm, kus ühine pühedumus oleks ülem, kui ajutised arusaamatused, lahkhelid, pettumusedki, nagu neid elus ikka ette tuleb. Selle kõige põhjas elas ikka veel hirm, paratamatu hirm osutuda läbikukkunuks, ebapiisavaks, mitte edukaks, seksikaks, atraktiivseks-võimaliku kaotuse hirm, mis kammitses enam kui tõotus: kuni surm meid lahutab. Alice meelest oli see nagu lõputu käimine läbi roosipõõsaste, et otsida sealt erutavat hõngu. Alice jaoks ei piisanud sellest enam. Ta tahtis tegelikult rohkem. Mida enam ta iga päevaga elama hakkas, seda suuremaks kasvasid ta nõudmised. Enda vastu ja teiste vastu. Ta ei tahtnud jälle kriimustada saada. Ants oli endast kõik andnud, et Alice õnnelik oleks. Rohkemaks ei olnud ta suuteline. Inimene võib ju olla tugev nagu müür, kuid samas jälle nõrk nagu lill. Alice sai ju aru küll, et tegelikult ta ju vajas Antsu. Meestest sõbrad on väga kaitsvad kaaslased. Kuigi mehed ei taha seda välja näidata, on nad samuti väga õrnad, tundelised ja emotsionaalsed. Romantilisi mehi on ju tegelikult rohkemgi kui esialgu tundub. Seda tuleb ainult osata näha. Ka mehed ootavad ilusaid sõnu ja komplimente, olgugi, et nad seda ei tunnista. Armastus ei tee alati haiget, kuid Alice oli seda tunda saanud. Valu mõjutas ikka veel sügavamalt ta hinge. Ta oli ju kaua otsinud oma kadunud südamepoolt. Teinud seda piisavalt hoolikalt, soovides kogu hingest, et ta selle ka leiaks. Päriselus jäi ta aga ikka ainult inimeseks oma nõrkuste ja vigadega ja see tegigi temast unikaalse olendi enda jaoks.
laupäev, 30. aprill 2011
esmaspäev, 25. aprill 2011
Olen harjumus, millega iial ei harju.
Alice tõusis hommikul üles heatujulise ja väljapuhanuna. Hea oli alustada päeva täis energiat ja väljakutseid. Ta oli lasknud oma minevikul minna sest see oli täitnud oma ülesande. Alice oli jälle vaba. Ta tahtis olla koos Antsuga, sest temaga koos olles oli tal tunne, et ta on jälle kodus. Ants võttis ta arvamusi kuulda, märkas ja hoolis. Alice tahtis olla inimesega, kellel oli julgust otsustada ja vastutada, kellel oli Alice jaoks autoriteeti ja keda ta kuulas. Kõige rohkem oligi ta kippunud ennast unustama, just selles armastuse osas. Teoorias kippus ta ju tugev olema, aga elus. Ta pidi hävitada kõik oma negatiivsed ja piiravad hoiakud. Neil ei tohtinud Alice üle enam mingit võimu olla. See aeg pidi olema jäädavalt möödas.
Alice tahtis olla koos inimesega, kes armastas teda just selle pärast ja kõigest hoolimata. Ta tahtis olla jälle rõõmus ja õnnelik. See kõik pidi tulema tema seest, aga seal oli vahel nii suur segadus. See oli otsus, mille juures oli vahel raske püsida. Ta ju teadis väga hästi, mis oli tähendanud hoolimine, kui seda ei võetud vastu või ei saadud sellest aru. Temas oli ju olnud suur süda, isetu soojus ja hoolivust nii palju, et seda oleks jagunud kauaks läbi nii rohke ning raske kannatuse, et ei anna kirjeldadagi. Tema rumal ei saanud sellest aga aru. Tegelikult sai küll, aga ei tahtnud endale tunnistada. Lükkas seda kogu aeg eemale oma illusioonide tõttu. Mõnikord tundus talle, et ta oligi maailma õnnelikum inimene, aga siis purunes kõik tuhandeks killuks. Alice oli ju igatsenud armastust, lähedust ja õrnust, kuid otsustaval hetkel tagasi tõmbunud.Ta oli nagu kartnud lähedust. Ta kartis, et mida lähedasemaks inimesega saab, seda rohkem on võimalus haiget saada. Just hirm haiget saada, oligi ta viinud tõelise läheduse leidmisest kaugemale.
Õnneks leidus tema jaoks inimene, kelle abiga oli ta suutnud selle kaugele seljataha jätta. Alice elas jälle. Iga päevaga ikka rohkem ja rohkem.
laupäev, 16. aprill 2011
Naer annab tagasi jõu, mille võtsid pisarad.
Oma elus viriseme tihti pisiasjade üle ja tihtipeale ei oskagi õnnelikud olla ning rõõmu tunda. Öeldakse ju, et mäetipp, kuhu me püüdleme on üks, aga võimalused sinna jõudmiseks on erinevad. Maailmas elab ju palju inimesi, kes on vastamisi oma elu ja muredega. Kunagi pole elu olnud ju ainult must ja valge. Tihti teeme asju, mida me tegelikult ei tahagi. Miks me siis ometigi teeme neid? Ilmselt selleks, et elu ei oleks mõtetu ja igav. On ju imeline kui ta pakub meile mitmekesisust. Sellisel rännakul saame selgeks, et tegelikult polegi tähtis niivõrd tippu jõudmine, kui teekond ise. Milliseks me selle teekonna kujundame, ongi ju ainult meie teha ja meie kätes. Armastades armastatakse ju muidugi ka meid, kui me ise oleme ainult võimelised armastama.
Nii oli Alicegagi läinud. Viimasel ajal oli tema elus tõesti palju juhtunud. Vahel küsis ta endalt, et miks just jälle temaga. Ometigi võiks ta oma vigadest lõpuks õppida. Pole ju olemas ei ohvreid ega märtreid. Lihtsalt on inimesed, kes satuvad kokku valedel eesmärkidel, aga südant välja lülitada ju ka ei saa. Jääb ainult aeg ja lootus või kas ikka jääb?Alice ju ei teadnud ikka veel kas ta tahtis kõik unustada, kõik mida ta ikka veel armastas.
Alice oleks tegelikult ammu pidanud aus olema eelkõige enda suhtes ja ükskord kindlaks jääma oma soovidele ja tahtmistele. Miks küll hüppas ta ikka ja jälle vette tundmatus kohas ja ei andnud endale aega, et aru saada eelkõige iseendast. Kõik võisid ju valesid otsuseid teha, sest me oleme ju lihtsalt inimesed. Aega tagasi pöörata kahjuks ei saa kunagi, aga targemad olla on kindlasti meie eelisõigused.
teisipäev, 12. aprill 2011
Alice ei teadnudki kumb oleks olnud mõistlikum, kas minna edasi uhkes üksinduses või oma latti veidike allapoole lasta? Ta ei saanud ju elada ainult unistustes vaid pidi õppima võtma parimat sellest, mis parasjagu pakkumisel oli. Ta pidi suruma maha oma ego ja märkama seda head, mis oli Antsus. Mehed ju armastavad silmadega, aga naised kõrvadega, kes seda siis ei teaks. Jätta kõrvadega armastav naine ilma komplimentidest ja kaunitest sõnadest, see oli Alice meelest julm. Ta oli ju püüdnud hea olla ja tingimusteta armastada. Alice ju ei oodanudki, et teda imetletakse, aga samas oleks see ju nii meeldiv olnud. Keelatud salasuhted tuleksid kindlasti suure tõenäolisusega ilmsiks ja teeksid paljudele haiget, aga üksinda tunneks Alice ennast samuti pahasti. Ta ju vajas armastust, hellitusi ja oli ikka veel õrn ning tundlik. Alice ei mõelnudki kas ta annab ikka sama palju vastu, kui ise saada loodab. Ta tahtis ju Antsu vastu olla sallivam ja püüdis natuke rohkem pingutada. Kunagi ei tohiks ju pidevalt esikohale seada seda, mida ise mõtled ja tunned.Tuleb aru saada, et inimesed on erinevad ja just see ongi ju hea. Et kellegiga koos õnnelikuks saada, tulebki mõista tema soove ja vajadusi. Alice tahtis ju samuti, et teda tõsiselt võetaks, mõistetaks ja toetataks. Meil kõigil on ju õigus olla just sellised nagu me päriselt oleme. Alice oli ju olnud võimeline armastama inimest, kes talle ränka valu oli tekitanud. Armastus on vahel lihtsalt nii tugev, et ei pruugi kaduda isegi siis, kui sind on jõhkralt ja ebaviisakalt, ilma erilise põhjuseta maha jäetud. Südant ei saa käskida ega keelata. Me võime inimest igatseda hoolimata kõigest ja loodame iga päev, et võime teda jälle näha, kuid taaskohtumised teevad ikka ja jälle haiget.
Öeldakse, et armastus ravib kõike. Armastuse sümboliks on süda. See on midagi ilusat, mida me tunneme. Alice teadis, et kui ta ise endale ei meeldi, miks peaks siis Ants teda austama, armastama ja temaga rahul olema. Kui ta ei suuda enda sõber olla, miks peaksid siis teisedki seda tahtma. Pidev pendeldamine mineviku ja tuleviku vahel lihtsalt ei lasknudki elada. Alice tundis ennast pidevalt kusagil mujal. Ta peaks laskma minevikul puhata. Nii oleks kõigil lõpuks parem. See, mis tulema peab, tuleb ju niigi. Minevikku kinni hoides teeme endale ju ainult haiget. Mõned inimesed võivad ju paista väliselt külmad ja tundetud, aga oma südames pole nad hoopiski seda. Selline oli ju ka Ants. Vahel on ju nii raske kauneid sõnu öelda, kuigi sügaval südames võivad peidus olla just need ilusad mõtted. Vahel lihtsalt tuleks esimesena võtta teise ümbert kinni ja öelda:"Ma hoolin sinust."Kui me ise ei suuda ennast ja teisi armastada, siis pole ju ka kedagi teist, kes teeks seda meie eest.
|
esmaspäev, 4. aprill 2011
Lõpuks ometi oli Alice elust otsa saanud need hetked, kus ta tundis ennast jõuetu ja kurnatuna. Ta oli ennast kogunud ja jälle jalule saanud. Põhiline oligi ju mitte istuda käed rüpes ja oodata. Ta pidi ju uskuma ja soovima, et tahab jälle elada. Kõikide elus on ju probleemid ja tema polnud ainuke kannataja. Alice ju teadis, et isegi kui ta teeniks miljon eurot kuus ja omaks just seda kõige õigemat printsi valgel hobusel, ei lõpeks ka tema kõik probleemid ja kannatused. Seda oleks lihtsalt olnud naiivne mõelda. Ta oli uuesti õppinud nägema Antsu kõiki häid külgi ja oskas nendest jälle rõõmu tunda. Kõik me vajame ju oskust vahel lihtsalt aeg maha võtta, et peatuda, tagasi vaadata ja mõelda. Edasi minnes oleme me juba palju targemad ja rahulikumad.
Alicele meeldis, et viimasel ajal oli temasse suhtutud kui unikaalsesse ja ebatavalisse persooni. Massi hulka kadumisse ei tulnud tema puhul enam kõne allagi. Kamandamist ta ei kannatanud. Ta lihtsalt ei allunud kellegi tahtele. Ta igatses samamoodi neid hetki, kus väljendatakse armastust, õrnust ja lähedust, kuid sageli oli tõmmanud otsustaval hetkel kõrvale. Ta oli nagu kartnud seda enda juurde lasta. Alicel oli tunne, mida lähedasemaks ta inimesega saab, seda suurem on võimalus haiget saada. See oli tema elus nagu luupainaja olnud. Just nagu sõit ameerika mägedes, millest ärkad öösiti hirmuhigi otsa ees.
Õnneks paistis nüüd ka Alice peale päike. Ta ei pidanud enam elama pilvise taeva all.