Naer annab tagasi jõu, mille võtsid pisarad.

Oma elus viriseme tihti pisiasjade üle ja tihtipeale ei oskagi õnnelikud olla ning rõõmu tunda. Öeldakse ju, et mäetipp, kuhu me püüdleme on üks, aga võimalused sinna jõudmiseks on erinevad. Maailmas elab ju palju inimesi, kes on vastamisi oma elu ja muredega. Kunagi pole elu olnud ju ainult must ja valge. Tihti teeme asju, mida me tegelikult ei tahagi. Miks me siis ometigi teeme neid? Ilmselt selleks, et elu ei oleks mõtetu ja igav. On ju imeline kui ta pakub meile mitmekesisust. Sellisel rännakul saame selgeks, et tegelikult polegi tähtis niivõrd tippu jõudmine, kui teekond ise. Milliseks me selle teekonna kujundame, ongi ju ainult meie teha ja meie kätes. Armastades armastatakse ju muidugi ka meid, kui me ise oleme ainult võimelised armastama.
Nii oli Alicegagi läinud. Viimasel ajal oli tema elus tõesti palju juhtunud. Vahel küsis ta endalt, et miks just jälle temaga. Ometigi võiks ta oma vigadest lõpuks õppida. Pole ju olemas ei ohvreid ega märtreid. Lihtsalt on inimesed, kes satuvad kokku valedel eesmärkidel, aga südant välja lülitada ju ka ei saa. Jääb ainult aeg ja lootus või kas ikka jääb?Alice ju ei teadnud ikka veel kas ta tahtis kõik unustada, kõik mida ta ikka veel armastas.
Alice oleks tegelikult ammu pidanud aus olema eelkõige enda suhtes ja ükskord kindlaks jääma oma soovidele ja tahtmistele. Miks küll hüppas ta ikka ja jälle vette tundmatus kohas ja ei andnud endale aega, et aru saada eelkõige iseendast. Kõik võisid ju valesid otsuseid teha, sest me oleme ju lihtsalt inimesed. Aega tagasi pöörata kahjuks ei saa kunagi, aga targemad olla on kindlasti meie eelisõigused.