Alice ei teadnudki kumb oleks olnud mõistlikum, kas minna edasi uhkes üksinduses või oma latti veidike allapoole lasta? Ta ei saanud ju elada ainult unistustes vaid pidi õppima võtma parimat sellest, mis parasjagu pakkumisel oli. Ta pidi suruma maha oma ego ja märkama seda head, mis oli Antsus. Mehed ju armastavad silmadega, aga naised kõrvadega, kes seda siis ei teaks. Jätta kõrvadega armastav naine ilma komplimentidest ja kaunitest sõnadest, see oli Alice meelest julm. Ta oli ju püüdnud hea olla ja tingimusteta armastada. Alice ju ei oodanudki, et teda imetletakse, aga samas oleks see ju nii meeldiv olnud. Keelatud salasuhted tuleksid kindlasti suure tõenäolisusega ilmsiks ja teeksid paljudele haiget, aga üksinda tunneks Alice ennast samuti pahasti. Ta ju vajas armastust, hellitusi ja oli ikka veel õrn ning tundlik. Alice ei mõelnudki kas ta annab ikka sama palju vastu, kui ise saada loodab. Ta tahtis ju Antsu vastu olla sallivam ja püüdis natuke rohkem pingutada. Kunagi ei tohiks ju pidevalt esikohale seada seda, mida ise mõtled ja tunned.Tuleb aru saada, et inimesed on erinevad ja just see ongi ju hea. Et kellegiga koos õnnelikuks saada, tulebki mõista tema soove ja vajadusi. Alice tahtis ju samuti, et teda tõsiselt võetaks, mõistetaks ja toetataks. Meil kõigil on ju õigus olla just sellised nagu me päriselt oleme. Alice oli ju olnud võimeline armastama inimest, kes talle ränka valu oli tekitanud. Armastus on vahel lihtsalt nii tugev, et ei pruugi kaduda isegi siis, kui sind on jõhkralt ja ebaviisakalt, ilma erilise põhjuseta maha jäetud. Südant ei saa käskida ega keelata. Me võime inimest igatseda hoolimata kõigest ja loodame iga päev, et võime teda jälle näha, kuid taaskohtumised teevad ikka ja jälle haiget.
Öeldakse, et armastus ravib kõike. Armastuse sümboliks on süda. See on midagi ilusat, mida me tunneme. Alice teadis, et kui ta ise endale ei meeldi, miks peaks siis Ants teda austama, armastama ja temaga rahul olema. Kui ta ei suuda enda sõber olla, miks peaksid siis teisedki seda tahtma. Pidev pendeldamine mineviku ja tuleviku vahel lihtsalt ei lasknudki elada. Alice tundis ennast pidevalt kusagil mujal. Ta peaks laskma minevikul puhata. Nii oleks kõigil lõpuks parem. See, mis tulema peab, tuleb ju niigi. Minevikku kinni hoides teeme endale ju ainult haiget. Mõned inimesed võivad ju paista väliselt külmad ja tundetud, aga oma südames pole nad hoopiski seda. Selline oli ju ka Ants. Vahel on ju nii raske kauneid sõnu öelda, kuigi sügaval südames võivad peidus olla just need ilusad mõtted. Vahel lihtsalt tuleks esimesena võtta teise ümbert kinni ja öelda:"Ma hoolin sinust."Kui me ise ei suuda ennast ja teisi armastada, siis pole ju ka kedagi teist, kes teeks seda meie eest.
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar