Unistustes.

Alice päevad möödusid vaikselt ja rahulikult. Naisena sai ta Antsule kõige paremini seletada mis tema elus naise vaatevinklist vaadatuna just praegu toimus. Õrnem sugu mõtleb ja naudib ju alati südamega. Ka Alice meelest oli mõistus tundele nigel vastane. Sageli oli tal võimatu meelde tuletada kõige tähtsamaid sündmusi, kuid samas pidas ta kogu elu meeles asju, mis ta tundmustesse puutusid. Antsuga ühise elu ehitamine polnudki enam nii enesestmõistetav ega möödapääsmatu eluvorm, kus ühine pühedumus oleks ülem, kui ajutised arusaamatused, lahkhelid, pettumusedki, nagu neid elus ikka ette tuleb. Selle kõige põhjas elas ikka veel hirm, paratamatu hirm osutuda läbikukkunuks, ebapiisavaks, mitte edukaks, seksikaks, atraktiivseks-võimaliku kaotuse hirm, mis kammitses enam kui tõotus: kuni surm meid lahutab. Alice meelest oli see nagu lõputu käimine läbi roosipõõsaste, et otsida sealt erutavat hõngu. Alice jaoks ei piisanud sellest enam. Ta tahtis tegelikult rohkem. Mida enam ta iga päevaga elama hakkas, seda suuremaks kasvasid ta nõudmised. Enda vastu ja teiste vastu. Ta ei tahtnud jälle kriimustada saada. Ants oli endast kõik andnud, et Alice õnnelik oleks. Rohkemaks ei olnud ta suuteline. Inimene võib ju olla tugev nagu müür, kuid samas jälle nõrk nagu lill. Alice sai ju aru küll, et tegelikult ta ju vajas Antsu. Meestest sõbrad on väga kaitsvad kaaslased. Kuigi mehed ei taha seda välja näidata, on nad samuti väga õrnad, tundelised ja emotsionaalsed. Romantilisi mehi on ju tegelikult rohkemgi kui esialgu tundub. Seda tuleb ainult osata näha. Ka mehed ootavad ilusaid sõnu ja komplimente, olgugi, et nad seda ei tunnista. Armastus ei tee alati haiget, kuid Alice oli seda tunda saanud. Valu mõjutas ikka veel sügavamalt ta hinge. Ta oli ju kaua otsinud oma kadunud südamepoolt. Teinud seda piisavalt hoolikalt, soovides kogu hingest, et ta selle ka leiaks. Päriselus jäi ta aga ikka ainult inimeseks oma nõrkuste ja vigadega ja see tegigi temast unikaalse olendi enda jaoks.