Meelerahu.


Lõpuks ometi oli Alice elust otsa saanud need hetked, kus ta tundis ennast jõuetu ja kurnatuna. Ta oli ennast kogunud ja jälle jalule saanud. Põhiline oligi ju mitte istuda käed rüpes ja oodata. Ta pidi ju uskuma ja soovima, et tahab jälle elada. Kõikide elus on ju probleemid ja tema polnud ainuke kannataja. Alice ju teadis, et isegi kui ta teeniks miljon eurot kuus ja omaks just seda kõige õigemat printsi valgel hobusel, ei lõpeks ka tema kõik probleemid ja kannatused. Seda oleks lihtsalt olnud naiivne mõelda. Ta oli uuesti õppinud nägema Antsu kõiki häid külgi ja oskas nendest jälle rõõmu tunda. Kõik me vajame ju oskust vahel lihtsalt aeg maha võtta, et peatuda, tagasi vaadata ja mõelda. Edasi minnes oleme me juba palju targemad ja rahulikumad.
Alicele meeldis, et viimasel ajal oli temasse suhtutud kui unikaalsesse ja ebatavalisse persooni. Massi hulka kadumisse ei tulnud tema puhul enam kõne allagi. Kamandamist ta ei kannatanud. Ta lihtsalt ei allunud kellegi tahtele. Ta igatses samamoodi neid hetki, kus väljendatakse armastust, õrnust ja lähedust, kuid sageli oli tõmmanud otsustaval hetkel kõrvale. Ta oli nagu kartnud seda enda juurde lasta. Alicel oli tunne, mida lähedasemaks ta inimesega saab, seda suurem on võimalus haiget saada. See oli tema elus nagu luupainaja olnud. Just nagu sõit ameerika mägedes, millest ärkad öösiti hirmuhigi otsa ees.
Õnneks paistis nüüd ka Alice peale päike. Ta ei pidanud enam elama pilvise taeva all.