Tühjus.

Alice ärkas hommikul kummalise tundega. Kõik oli ju tegelikult ta elus hästi, aga hinges oli nii imelik tühjus. Süüdistada polnud ju kedagi. Ta sai ainult endalt küsida, mida ta tegi või oli jälle tegemata jätnud. Kõrvalt vaadates oli kõik ju nii lihtne tundunud. Elad ja tunned, et kuskil on midagi, mida peaks nägema ja tundma, aga selle asemel pöörled hoopis nagu orav rattas ja kõik asjad jäävad tegelikult tegemata ja nägemata. Sinu ees on ainult üks suur sein, mis takistab sind elamast ja õnnelik olemast.
Ants oli viimasel ajal kuidagi tujust ära. Alguses Alice arvas, et tal on kevadväsimus, aga see imelik olemine ei tahtnud kuidagi üle minna vaatamata sellele, et Alice püüdis seda igati leevendada. Antsu ei huvitanud ega erutanud enam miski. Alice ei hakanudki seda sädet temas otsima, kuigi oleks tahtnud teda raputada, üles äratada, näidata talle kogu maailma selle ilus ja valus. Ants elas nagu hoopis teises maailmas kuhu ei kuulunud enam rõõmud ja õnnelikud inimesed. Temas polnud enam seda jõudu ja sära. Järele oli jäänud ainult kurbus ja nukrus ning paaniline vajadus vältida kõike hingelist.
Kuidas oli see saanud ometi juhtuda? Ilmselt oli Alice teist inimest enda kõrval liiga endastmõistetavalt võtnud. Ants oli nagu ükskõik missugune vajalik mööblitükk tema elus. Kuidas pidigi Ants siis ennast praegu teisiti tundma? Kogu tema energia ja rõõm olid kulunud Alice lohutamiseks, julgustamiseks, aitamiseks. Seal kus oleks pidanud olema soojus, kindlusetunne ja rahu, seal ei olnud mitte midagi enam. Ants oli nagu tühjaks pigistatud sidrun.
Temast Alicest oli jäänud ainult tühjus, mida ta ei suutnud endale seletada. See näris, tegi haiget, oli pugenud kõikjale. Laienes ja arenes ning lõppes imeliku kauge igatsusega millegi järele. Alice tahtis minna. Kaugele, ära, sinna kus polnud ei valu, ega igatsust, kus valitseks rahu ja õnn. Alice teadis, et kõik, mis ta teistele tegi, tuli ükskord talle endale tagasi. Ei tohtinud teha seda, mida endale ei tahaks. Tagantjärele oleme me kõik ju targad. Nüüd oligi see siis käes. Täielik mõõtmatu, lõputu tühjus, lõputu ja igavikuline. Jah ta oli teisele inimesele haiget teinud.
Täna oli see päev kus aasta tagasi oli talle öeldud, et temasuguse naise pärast peab mees kasvõi läbi halli kivi minema. See oli endiselt veel valus.