Kaotada ennast.

Kindlasti on elus tähtsam see, kes me oleme, kui see mis me ütleme. Võibolla on loomulik, et inimesed seisavad oma maailmavaadete eest ja üritavad selles ka teisi veenda. Sellisel juhul on ju õige olla aus ja nendega kõik selgeks rääkida.
Alice tahtis ikka ja alati teiste eest enda nõrkusi peita ja näidata ennast tugevamana kui ta tegelikult oli. Tegelikult polnud ta ju see, kellena ta ennast näidata püüdis. Kas ta tõesti elas meelega oma elu keeruliseks? Ta nagu eksperimenteeris oma eluga.
Kõik sai alguse tänasest arsti juures käigust. Mõneks ajaks pidi ta loobuma füüsilisest tööst ja ülepingest. Kõik oleks ju võinud hästi olla, kui ta oleks endale tunnistanud, et ta ei taha olla see kange ja tugev naine. Ta ei taha oma majas enam kõike üksi teha ja otsustada, et ta tahab toetavat õlga, tahab kedagi enda kõrvale, kes aitaks nõu ja jõuga. Tahaks õhtul pugeda sooja ja mõnusasse kaissu.Tahaks olla õrn ja nõrk, olla naine. Ta oli harjunud, et mitte keegi teine ei klaarinud ta jamasid, keegi ei aidanud tal välja rabeleda, sest ta oli harjunud viimastel aastatel ise pinnale kerkima ja ujuma õppima. Kui lõpuks kaldale jõudis, siis oli rahul, et sai kõigega ise hakkama. Ka oma nõrkusi oli ta püüdnud teiste eest peita.
Alice seisis suure dilemma ees, olles emotsionaalselt"ainult mina ise". Selleski oli ta ainult ise süüdi. Nüüd oli tal ju tegelikult tekkinud variant, aga ta kartis, et harjubki kellestki sõltuma, nii praktiliselt kui emotsionaalselt. Ta ei tahtnud kedagi oma kaitsemüürist sisse lasta.
Alice teadis, et elu on lühike, aga mõned nädalad tundusid isegi liiga pikad. Just need, kui ta pidi rinda pistma sellega, mis talle üldse ei meeldinud. Mõnel hommikul rõõmsana ärgates mõistis ta milline kingitus oli tegelikult elu. Kõik olid siin mingil põhjusel ja kõigil oli õigus olla õnnelik. Kui ta oleks teadnud täpselt mis on õige, siis oleks ta ju lakanud muretsemast muude asjade pärast. Elukeerises toimetulek sõltuski just sellset, millise tähenduse ta oma elusündmustele andis. Optimistlik pilk enesele ja ümbrusele sundis ju tegutsema, aga vahel oli nii raske maailma ja ennast rõõmsana vaadata.