Enam pole kuhugi kiiret.


Alice oli jälle kodus tagasi. Imelik, ta oli ära olnud ainult 6 päeva aga kõik oli hoopis teistsugune. Tundus nagu oleks sellest möödunud terve igavik. Ta vaatas kõike nüüd hoopis teise pilguga. Oskas vaadata ja sellest ka rõõmu tunda, mida nägi. Olevik, minevik ja tulevik olid jälle olemas ja enam mitte nii mustvalged. Tema ellu oli lisandunud värve. Alice tundis, et enam ei olnud ta nii katki ja oma mõtete virrvarri eksinud. Ta suutis nüüd mõelda ja tunnetada mis tal päriselt olemas oli ja seda ei olnud sugugi nii vähe.
Alice teadis, et ta eneseleidmine polnud veel päris lõppu jõudnud, aga algus sinna oli kindlasti tehtud. Inimene ei taha ja ei oska ju üksi olla ja klammerdub kangekaelselt kõige nigelamagi suhte külge. Teekond selle õige ja imelise juurde võib võtta veel kaua aega ja olla täis üllatusi ning mis seal salata, ka pettumusi. Ainult enam ei tohtinud ta alla anda ja peatuda ning ainult imele lootma jääda. Tal tuli veel kõvasti vaeva näha ja iseenda sisse vaadata. Ta pidi õppima oma nõrkusi tunnistama ja kui vaja siis ka üle kivide ja kändude minema.
Kindlasti on kõik oma elus ennast vahel üksikuna tundnud. Isegi see ei ole lugenud, et ümber on palju inimesi. Nii oli ka Alicega olnud. Ta oli varjanud oma tegelikku olemist ja loonud teistele hoopis teistsuguse kuvandi endast. Tegelikult kasvasid aga asjad üle pea ja ja ta ei jaksanud lihtsalt enam. Loobuda ega alla anda samuti mitte.
Kui mitu korda oli ta endale öelnud, ma ei saa hakkama, aga teistele seda tunnistada polnud tema loomuses.
Ants oli kõik need päevad tema kõrval olnud ja jõudnud igale poole. Tööle, hoolitsenud Alice tütre ja maja eest. Mida küll Alice ilma temata oleks teinud?
Hea oli jälle välja minna. Kevadet avastada, nautida, jalutada, lihtsalt olla. Vaadata kõike hoopis teise pilguga ja isegi kõige pisemast asjast rõõmu tunda.Ta sai jälle olla normaalne. Igas elus on ju häid ja halvemaid päevi. Alice oli võimeline vanu vigu parandama ja minevikusündmusi ümber hindama.Vanad probleemid paistsid talle täiesti uue nurga alt.
Ta pidi oma elule tänulik olema, et see oli talle järjekordse õppetunni saatnud. Vahel võimegi ju mõnda asja, mis meiega juhtub eluks vajalikuks pidada, et me suudaksime mõelda ja õigele rajale jõuda.
Mis kõige tähtsam, armastus ravib kõike.