Teelahkmel.

Kes meist ei teaks seda muinasjuttu, kus peategelane seisis teelahkmel ja tal oli valida 3. tee vahel. Alicel oli praegu just sama tunne. Oma igapäevaelus pidi ka tema nüüd oma valikud tegema. Ta kõndis oma radu teadmata, kas mõni nendest viib ka kokkuvõttes iseendani. Tegelikult ei olnudki kõik asjad nii keerulised kui Alice alguses arvas. Kõik tuli ainult sammhaaval hoolega läbi mõelda. Keerates oma elus teise lehekülje ja püüdes asju näha hoopis teises valguses polnudki halb tegelikkuses nii halb. Et seda kõike lõplikult mõista, tuli käia veel pikk tee. Veel mõni päev kannatust ja ta sai sealt jätkata, kust pooleli jäi.

Kui palju asju oli Alice elus tegemata jätnud just sellepärast, et ei julgenud proovida. Tal oli olnud hirm ebaõnnestumiste ees. Ta ei tahtnud tunnetada häbi läbikukkumise ees olulise inimese silma all. Miks ta ei andnud endale võimalust? Olles süüvinud ainult omaenda elu keerdkäikudesse jätsid ringisebivad inimesed ta täiesti külmaks. Alice tahtis kogu aeg kuhugi põgeneda, üksi olla, eemale kõigest. Kui inimesel olid probleemid, siis oli ju väga raske ennast õnnelikuna tunda. Isegi siis, kui tegelikult oli kõik veel hästi, ainult mustad prillid varjasid kogu vaate. Tal polnudki siis tahtmist oma elu muuta, ega negatiivseid kogemusi endast ära tõugata. Oma südames tahtis ju temagi tuhast tõusta ja inetust pardipojast ilusaks luigeks saada. Kust pidi ta küll selle jõu võtma?
Tagasi sinna minna, kus enne oli olnud, samuti mitte. Iga ta päev oli alanud mõttega, et ei tahaksi enam ärgata. Loomulikult juhul, kui üldse oli magama jäänud. Kui oled väsinud ja ei saa magada, siis lähevad ju asjad veel hullemaks. Ainult üks hetk veel ja tundus, et oligi kõik-tühjus, vaikus, pimedus. Hoiad kramplikult tasakaalu, et mitte kukkuda kuristikku, pimedasse musta auku.
Alice oli kaua otsinud. Otsinud viisi, kuidas midagi muuta. Proovinud jõuga, trotsiga, kavalusega, aga mitte armastusega. Muuta seda, mida muuta tahtis. Ta polnud ju veel pärale jõudnud. Tõeliselt vabaks saaks ta alles siis, kui tunneks oma tõelist jõudu ja julgeks jälle olla see, kes ta oli olnud. Temas oli ometigi ju veel kuskil sügavuses säde peidus, aga säde vajas õhku, et leegiks paisuda. Mineviku varjud viirastusid talle ikka ja jälle tema tulevikus. Ta ei teadnud, millest kinni hoida, millest lahti lasta. Kui igal asjal oleks ainult 2 poolt, kui lihtne oleks siis kõik. Loeks ainult see, mida sa mõtled ja tahad. Alice arvas, et terves maailmas pole olemas kedagi temasarnast ja tal tuleks lihtsalt leida see õige mina ja olla tema ise.

Teda oli ju ometigi märgatud, meeles peetud, tunnustatud. Ta oli ju veel vajalik ja kindlasti võidab ka selle võitluse iseendaga. Erinevaid kogemusi talletades, nende najal kasvades ja õppides jõuab temagi lõpuks sihtpunkti. Homme on juba uus päev, parem päev ja proovigu mitte olla. Alice teadis, et tal tuleb minna edasi ja mitte enam tagasi vaadata. Ta pidi unustama kõik halva, mis oli põhjustanud hädasid, minema tundmatusse. Homme on uus päev, kus minevikul polnud enam tähtsust, oli vaid tulevik. Selle nimel praegu ju kõik käiski. Kui ainult seda metsa ees ei oleks...