Iseendas üksi.






Alice ei teadnud isegi kas talle ainult tundus või oligi kõik nii.
Miski polnud enam endine. Elu oli andnud talle teise võimaluse, aga ta ise oli selle jälle ära rikkunud.
Võib-olla oli see teine võimalus antud talle ka ainult sellepärast, et esimesel korral polnud ta veel päris valmis seda kasutama, aga tundus, et sellel korral oli täpselt samuti. Päevast päeva iseendale sisendada, et just seda olen ma tahtnud ja sellest unistanud ning lõpuks olen ma õnnelik, oli nii vale ja valus.
See uus võimalus oli algusest peale olnud õhkõrn ja tuletanud talle kogu aeg meelde, et  seda oli ta juba kogenud ja  see polnud talle  meeldinud.
Ta oli ju tahtnud, et kõik algaks puhtalt leheküljelt ja ta saaks edasi minna vanu asju meelde tuletamata.
Vahel oli nii kurb, et kõigist ponnistustest hoolimata ei sujunud asjad nii nagu talle oleks meeldinud. Lootused kukkusid kokku ja ta sai jälle haiget täitumata unistuste pärast.
Alice sai väga hästi aru, et ta oli ise süüdi oma liialt ülespuhutud mõtete ja nende kokkuvarisemise eest, aga alati oli ju võimalik süüdistada selles hoopis oma halba õnne.
Mis saab homsest ja mida see talle toob? Seda ta veel ei teadnud.
Kas püüda leppida sellega, mida ta muuta ei suutnud  ja mõelda, et pole hullu, et maailm ta kõrval jälle kokku variseb vaid mõelda hoopis, et elu on rõõm ja see tuleb sealt lihtsalt jälle  üles leida.