Jõulud.

Alice ei oodanud enam ammugi jõulusid sellise ootusärevusega nagu lapsepõlves, aga sellest hoolimata oli neil ikkagi üks tähendus. Need olid alati pühad, mis tuli veeta koos perega. Nagu kõigil inimestel olid ka Alicel oma soovid ja unistused, mis ei pruukinud alati täide minna. Kahe jalaga kindlalt maa peal seistes ja ennast tugevalt tundes võis ometigi elada teadmisega, et kõik on korras ja ei pea muretsema igapäevaste asjade pärast ning süda on alati rahul. Ometigi teadis ta, et see polnud alati võimalik. Tema ellu võis tulla palju inimesi, aga südamesse jäid ikka ainult need, kes olid tõeliselt kallid. Alice oleks ju tahtnud alati naeratada ja teha õnnelikuks need, keda ta armastas. Just need, kellest ta tõeliselt hoolis. Sellel, kui palju neid tema elus oli, polnud mingit tähtsust. Luges ainult see, et oli keegi, kelle nimel elada ja keegi, kes teda vajas.  

Elu teeb omad valikud. Kõigile on antud võimalus valida kolme tee vahel. Kui otsustad otse minna, siis jäävad ära need võimalused, mis on paremal ja vasakul. Oma valikuid ei pea, aga kahetsema. See on su enda valitud elu ja sellega tuleks rahul olla. 

Alice elus oli ju armastus ja hoolivus olemas, kuigi vahel tundus, et seda oli  liigagi palju ja kippus teda lämmatama. Ta oleks tahtnud ise olla rohkem see andja, aga Antsult tema rõõmu ära võtta ta ka ei suutnud. Liiga palju oli mees tema heaks teinud. Lõpuks ometi oli ta õnnelik ja rahulolev. Talle meeldis lihtsalt Alice.

Igast kinnikasvanud haavast ei pruugi alati armi jääda ja kui jääbki, siis ajapikku inimene harjub sellega. Õpime oma vigadest ning järgmisel korral oleme lihtsalt targemad ja ei lasegi sellel tulla. 

Lahku minna saab ka sõpradena ja loota, et kunagi tuleb taaskohtumise aeg. Ootamine on kergem,  kui tead, et on keda oodata ja ta on tulemas. Pole aga midagi raskemat, kui oodata teadmatuses, hinges ärevus ja hirm, südames ahastus ja küsimus kas ongi üldse veel kedagi oodata.

Alice oli  inimesena ikka veel seesama väike tüdruk, kes lootis ja ootas oma õnne,

Täna olid aga jõulud koos pere ja kallite inimestega ning Alice pidi lihtsalt õnnelik olema.

Jõuluootus.

Alice ei teadnudki kas ta ootas sellel aastal jõule või mitte. Tegelikult polnudki  tal veel  mingit jõulutunnet Ta uskus,et  need jõulud  tulevad  hoopis erilised. Esimesed päris jõulud koos Antsuga. Eelmisel aastal olid nad ka koos olnud, aga siis oli Antsul rohkem külalise roll.
Oma pere traditsioone ei tahtnud Alice sellegipoolest muuta. Ants pidi lihtsalt sellega kaasa tulema. Jõulud ju ongi aeg, kus koos olla oma lähedastega ning pöörata neile rohkem tähelepanu. Igapäevases elus on tihti nii kiire, et ei jõua kõike märgata. Jõuluajal võikski aja maha võtta ja näha  asju, mis igapäevarutiinis sageli märkamata jäävad. See võiks olla aeg, kus saaks olla ka iseendaga ja mõelda asjade ning elu üle järele.
Alice oli ju tundnud vahel Antsuga erilist sidet, vastastikust hoolivust ja seda, et nad olid olemas teineteise jaoks.Ta tundis igal sammul, et Ants vajas teda ja samuti võis temagi ilma valehäbita Antsu hoolivasse embusesse pugeda. See ei tähendanud aga seda, et ta oleks täielikult mehe külge klammerdunud ja, et tal poleks olnud  ühtegi salapaika iseendale. Ta vajas vahel võimalust omaette olemiseks ja taandumiseks oma maailma. Alice ju vajas armastust ja ta tahtis  seda ka jagada, aga vahel pidi ta lihtsalt tulema jälle oma minevikku tagasi . See andiski tunde, et ta oli väärtuslik just sellisena nagu tahtis olla.

See auk minu südames on Sinu kujuga...


Pulmapäevast oli möödas juba mitu nädalat, aga Alice oli ikka veel nagu unes. Vahel oli selline tunne, et see oligi unenägu, aga kui ta oma kätt vaatas, siis see tõi ta jälle reaalsusesse tagasi. Ta lootis ikka veel, et saab õnnelikuks.Ta ju püüdis ometigi nii väga ise ka õnnelik olla. Armastust ei saa lasta lihtsalt niisama mööda minna. Seda peab ise nägema, aga kui tahab mööda minna, siis peab laskma tal minna. Armastust ei tohi vägisi kinni hoida, sest armastus peab olema vaba. Kõige paremini teab muidugi süda, mida meile tegelikult vaja on. Et tõeliselt õnnelik olla selleks peab teinekord isegi läbi valu õppima. Muidu me ei saagi teada, et on olemas ka suur õnn.

Meil kõigil on olemas mask, mille me paneme ette siis, kui tahame ennast näidata sellisena nagu me tegelikult ei ole. Just sellisena nagu tahaksime olla. Inimene on loodud siia ilma imelikuna. Tavaliselt ju nutetakse ikka kurbusest ja valust, aga vahel juhtub, et ka suurest õnnest. Pisarad hakkavad lihtsalt voolama ja miski ei saa neid peatada. Me ei saa sinna kõige vähematki parata. Nad lihtsalt tulevad. Selline tunne on, et õnn on nii suur, et ei tahagi kuidagi ära mahtuda.

Alicel oli ju ometigi kõik hästi. Tema ei pidanud muretsema. Ants hoidis teda ja oleks tema heaks kõik teinud, kui ta oleks vaid tahtnud. Ta rõõmustas alati Alice edusammude üle ja oli valmis endast andma parimat, et naisel oleks hea. Tema kallistused olid soojad ja täis armastust.

Alice kordas endale tihti"ei armasta", aga ta hinges voolasid pisarad. Ta ütles seda ainult sellepärast, et ise ka usuks. Või "olen sust üle saanud". Ta lihtsalt kartis oma tundeid. Vahel oli tahtmine kõik sinnapaika jätta ja põgeneda, aga siis tahtis ta jälle kümne küünega kinni hoida kõigest, mis armas ja kallis. Vahel oli õnn nii suur, et ta oleks tahtnud seda teistegagi jagada ja siis oli kurbus jälle nii talumatult tugev, et ta tahtis olla ainult omaette. Nautida vaikust, rahu ja üksindust. Ometigi vajas ta ju ka Antsu, kes hoolis ja armastas.

Igatsus.

Alice elus oli kõik vanaviisi. Ühine perekonnanimi



liidab küll inimesed ühte, teeb neist täisväärtusliku perekonna, aga seda eelkõige teiste ees. Antsuga oli neil siiamaani olnud hea koos olla, siis abielu registeerimisega ei muutunud ka midagi. Ühtekuuluvustunne.. Peaksime ju mõistma, et abielu tähendab siiski teineteisele pühendumist ja olla teise jaoks olemas. Mitte ainult sõrmus sõrmes. Endast tuleks anda kõik, et kaaslane oleks õnnelik. Kui inimesed teineteisega arvestavad ja nende
vahel on olemas kõik see, mis kahte inimest üheks seob, siis tegelikult abiellumine ei saa seda sidet enam tugevamaks muuta.
Miks peab enne nii palju vigu tegema, nii palju valu tundma ja õppima asju, mis meie ümber toimuvad? Miks peab ka pettuma ja tundma silmakirjalikkust? Mitu korda peab inimene jooksma peaga vastu seina enne, kui aru saab, et usaldamine oli viga? Ants polnud ju ka päris ideaalne inimene, aga kes meist seda oleks? Kõigil on oma vead. Tal oleks siis ju õigus nõuda enda kõrvale ka ideaalset naist. Alice seda küll polnud. Vahel oli ta tujukas, vahel mossitas, siis tahtis jälle pugeda mehe kaissu, tunda ennast nii vajalikuna ja ajada mittetäiuslikku juttu. Talle meeldis, kui Ants oli heas tujus ja naeris. Mees tegi seda kogu oma kehaga. Just nende naljakate pisiasjade pärast tahtiski Alice teda armastada.
Ta oli arvanud, et asju saab lõplikult seljataha jätta, aga mõned asjad käisid temaga kaasas nagu nähtamatu pagas. Oli asju, mida ta ei suutnudki endalt maha raputada. Miks oli tema elus nii palju mikse? Ta oleks ju saanud elada lihtsamalt. Alice igatses ikka veel, kuigi oli olemas ka tõde, mida ta oli keeldunud tunnistamast, sest kõik oli olnud liiga ilus, et mitte uskuda. Ta oli ikka veel siin, aga mälestused juba ammu kaugel eemal. Sama eemal kui inimene, ainuke inimene, kes ta hinge oli kunagi nii sügaval tasandil puudutanud.

Kui me vaid oskaksime näha...

Miks on see küll nii, et vahel on iseenda jaoks nii raske aega leida? Sageli trügivad

kiiretoimelised asjatoimetused esiplaanile ja oluline

tambitakse rüsinas jalgade alla. Raskete otsuste tegemine nõuab eneseületamist, aga paraku lähed kergema vastupanu teed ja ei julgegi ennast oma kestast või argirutiinist välja murda.

4 aastat tagasi, oma kõige raskemal elujärgul oli Alice teinud lõpu kõigi oma sõpradega. Mõned püüdsid mõnda aega temaga veel suhelda, aga said lõpuks aru, et sellel polnud mõtet. Tasapisi kadusidki nad tema elust. Ainult üks ei kadunud kuhugi. Helistas, kutsus

külla või astus ise läbi kui nägi, et Alice ei võtnud vedu. Ta ei hoolinud ei Alice pahandamisest, ei vihapursetest ega vaikimisest. Kui Alice oli tujust ära ja lihtsalt vaikis, siis rääkis sõbranna ise ja ei oodanudki tema vastuseid. 4 aastat oli ta olnud järjekindel ja mitte hüljanud Alicet nagu kõik teised. Ka sellel aastal oli ta mitu korda külla kutsunud. Alice oli alati mingi põhjuse leidnud, et mitte minna. Ei olnud ju midagi lihtsamat, kui enda ette sein seada, aga proovida sealt üle ronida, seda lammutada või ennast alt välja kaevata, see oli palju raskem. Täna ei jätnud aga sõbranna talle mitte mingisugust taganemisteed. Ta pani Alice lihtsalt fakti ette, et nüüd ja kohe ja ei mingit vaidlemist, sest temaga on arvestatud. Alles täna sai Alice lõpuks isegi aru, et suurem enamus asjadest, mida arvad olevat väga raske teha, pole pooltki nii hullud, kui neid juba otsast tegema hakata. Vanasõnal" hirmul on suured silmad"on tõesti tõepõhi all. Alice sai tagasi oma sõbra, keda ta oli tundnud üle 30-ne aasta ja kellest ta oma rumaluse ja hirmu pärast oleks peaaegu ilma jäänud. Tõelise sõbra puhul võid aga kindel olla, et ta võtab sind täpselt sellisena nagu sa oled ega püüa sind muuta. Ta on sul olemas täna, homme, järgmisel nädalal ja ka aastate pärast. Ta tuleb sinu juurde ka siis, kui terve maailm on su hüljanud.

Elu on habras, kui niit.


Alice oli täna kurb. Ta mõtted olid ühe noore naise ja tema pisikese poja juures. Õnnetused tuletavad meile ikka ja jälle meelde, kui hapra niidi otsas meie elud tegelikult ripuvad. Alati võib tekkida küsimus juhusest ja saatusest, õnnest ja ebaõnnest, vedamisest ja õnnetusse kõndimisest. Leidub ka imelisi pääsemisi ja saatuslikke pisiasju. Alice teadis küll, et elu muster võib olla kirju, aga miks ta vahel nii ebaõiglane ja karm oli? Miks just nüüd, kui ta viimaks laskis ühel noorel naisel jälle armastusesse uskuda, võttis ta selle jälle ära? Valu ja rõõm, leppimine leppimatusega kõik see on habras saatusemäng.

2 nädalat teadmatust ja lootust, kuigi oma südames teadis naine kindlasti , et seda enam pole. Aga see lootus, see sureb ju alati viimasena ja killuke naise südames uskus ikka veel imedesse. Tema sõnades:"my hero... forever" oli öeldud kõik.

Igatsus.

Alice oli terve päeva aias veetnud. Tänane haruldaselt kena sügispäev oli lausa kutsunud välja. Vaher oli küll veel pooleldi lehti täis, aga ta oli otsustanud siiski puu aluse puhtaks riisuda. Päike paistis nii soojalt, et tundus nagu polekski veel sügis.
Hommikul ärgates oli Alice olnud rõõmus ja täis indu, aga nüüd olid ta mõtted jälle kaugel eemal. Ta oleks ometigi pidanud leppima, et Allar on tema elust jäädavalt lahkunud. Täna oli järjekordselt see päev olnud, kui ta aeda astus võõras mees, kes küsis peremehe järele. Iga kord tabas Alicet nõutus. Ikka veel tuli see küsimus talle ootamatult.
"Teda ei ole." suutis ta ainult öelda.
"Millal ta võiks tulla?" oli uus küsimus.
"Ta ei tule enam kunagi. " vastas Alice.
Mehel võttis tükk aega enne, kui ta taipas mida naine oli talle öelnud. Ebamugavustunne oli mõlemal. Mees ei teadnud, kuidas edasi käituda. Alice naeratas ja teatas mehele, et kõik on täpselt nii nagu peremehegi ajal. Ilmselt tundis mees kergendust, kui peale vajalikku info saamist võis lahkuda.
Alice mõtted olid aga seal kaugel. Ta oli palju kordi mõelnud, mis siis, kui kõik oleks olnud lihtsalt halb unenägu ja Allar oleks ühel päeval koju tulnud nagu tavaliselt? Oleks ta imestanud selle üle, mida Alice oli nende koduga teinud? Või nende tütre üle? Kas ta oleks tundnud selles noores neius veel oma väikese issitütre ära? 4 aastat on pikk aeg. Selle ajaga jõuab palju.

Sügis.


Alice teadis nüüd täpselt, mida ta pidi tegema, aga kuidas, seda ta veel ei teadnud. Ta ju ei tahtnud, et Ants haiget saaks, aga aega ei olnud enam palju. Ta pidi lähipäevil asja korda ajama.
Kunagi oli ta tahtnud, et tema ellu tuleks jälle inimene, kes võtaks teda sellisena nagu ta oli, ei püüaks teda muuta, vaid arvestaks tema plusside ja miinustega. Alice meeli ei hellitanud aga üldsegi lootus, vaid temas peitus jonnakus, mis üritas protesti tõsta kõige vastu, kuigi oma südames püüdis ta ennast veenda, et võiks ju siiski jälle proovida. Elada võiks ka sellest mõttest lähtudes, et ela täna, ära muretse homse pärast. Kõik, mis tulema peab, tuleb niikuinii. Muredega tegele just siis, kui nad on kohale jõudnud. Mõelda ja muretseda pole ju mõtet selle üle mida ta siis teeb. Vahel on elu nii keeruline. Armume, saame kõvasti mööda näppe ja muutume kalgiks ja tundetuks. Raske on ennast jälle avada ja öelda:"Ma armastan sind". Alice võis ju armastada ikka uuesti ja uuesti, aga tema hinge jäi ikka see üks inimene, kes oli kord kõige olulisem. Ta ei saanud kaotada ega peita omi mõtteid ning vahel tekkis täiesti lootusetuse tunne, et ei oskagi enam elada. Alice ei teadnud isegi miks ta oma südames oli kurb ja õnnetu, kuigi oleks võinud olla jälle õnnelik. Mida enam ta oma mineviku eest põgenes, seda kindlamalt see tema küljes rippus. Mõnikord võis ka kaotus olla kõige suurem võit. Ei tohtinud ainult asju tagant kiirustada. Olles stardijoonel ei tea me ju kunagi mis juhtuma hakkab. Keegi ei oska meile öelda mis on õige, mis vale. Igale asjale on määratud oma aeg. Asjad lihtsalt juhtuvad, aga miks on vahel nii valus?

Kõhklus.

Alice oli segaduses. Ta ei teadnud ikka veel päris täpselt kas ta tahab ikka seda kõike. Mõnel päeval oli ta endas nii kindel, mõnel ei jõudnud ära kahetseda.Ta ju tundis Antsu, teadis tema iseloomu ja mida ta tähtsaks pidas. Teadis tema igapäevarutiini ja harjumusi. Alice teadis ju ka seda, kui palju aega oli kulunud, et kõike seda teada saada. Isegi ta vigu ja mõningaid harjumusi, mis Alicele üldse ei meeldinud. Ta teadis ka seda, et kellegi uuega jälle otsast alustada ei suudaks ta üldse.Ta oleks siis jälle alguses ning peaks kõike jälle uuesti seletama.Talle ei meeldinud rääkida oma soovidest ja unistustest. Need olid ühel päeval otsa saanud . Vahel ongi kergem klammerduda kellegi külge ja hoida sealt kümne küünega kinni. Alice teadis täpselt, mida sealt oodata ja loota, kuigi kõige paremini teadsid alati kõrvalseisjad. Nad teadsid, mis on meile parim, mis õigem. Selle peale, et inimene ise peab selle üles leidma, nad ei tulnud. Mitte keegi teine ei saa seda ju meie eest teha. Meie elus võib olla inimesi, kes on sinna sügava jälje jätnud. Jälje meie südamesse, mis võib meid muuta jäädavalt. Ei tohi ka unustada, et alati on võimalus uuesti alustada, kuid kas meil jätkub selleks enam julgust. Kõigil on ju tunded, mis alati välja ei paista.

Inimene pole kunagi millegagi rahul.


Vihm-külm, märg, kurbust tekitav. Lehed

langevad ja tuul rebib neid ikka ja jälle puudelt. Alice kuulas, kuidas vihmapiisad vastu akent
trummeldasid. Sügis oli tegelikult ju ilus aeg hoolimata sellest, et väljas oli külm ja tuuline. Kui taevas oli selge, siis võis näha tähti, mis tundusid nii madalal, et võiks lausa käega katsuda. Tegelikult elame me minevikus või tulevikus ja ootame aina, et tuleks mingi eriline hetk ning me ei märkagi, kui ta ongi juba voolanud läbi meie sõrmede nagu vesi.
Alicel oli vahel tahtmine lihtsalt ära joosta või põgeneda. Talle tundus, et teda tahetakse lihtsalt rebida ära paigast, kus ta tahtis olla. Hoida 10 küünega kinni sellest, mis oli kallis ja hea. Oli hetki, kus õnn on nii suur, et seda oleks tahtnud teistega jagada ja hetki, mil kurbus oli talumatult suur. Mõnikord võis kõik olla hästi lihtsalt niisama. Keegi ei pea olema kellegi oma. See omamise asi oli selline veider. Inimene ei ole ju kaup.Ta oleks nagu ülesehitatud tükk-tüki haaval. Just nagu ei peaks ta kunagi olema rahul sellega, mis tal praegu olemas on. Alati, kui oled kuhugi välja jõudnud, leiad end juba uut soovi mõttes soovimas. Iseenesest polegi see ju paha, aga kui kaua ja kui kaugele ja kas ise ikka ka päris täpselt tead, mida tahad.

Viimasel ajal sirvis Alice tihti prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupery kuulsamat teost "Väike Prints". Seal oli nii palju tõde ja mõtlemapanevat.

"Tere," ütles väike prints.

"Tere," ütles rööpaseadja.

"Mis sa siin teed?" küsis väike prints.

"Ma sorteerin reisijaid," vastas rööpaseadja, "ikka tuhandete kaupa. Juhin ronge, mis neid viivad, kord paremale, kord pahemale."

Ja üks tuledes särav kiirrong pani otsekui kõuemürinal rööpaseadja putka värisema.

"Küll neil on aga kiire," sõnas väike prints. "Mida nad otsivad?"

"Isegi mees veduri peal ei tea seda," kostis rööpaseadja.

Ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas.

"Juba tulevad tagasi?" imestas väike prints.

"Need pole samad," kostis rööpaseadja. "See oli vahetus."

"Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid?"

"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja.

Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.

"Need kihutavad esimestele reisijatele järele?" küsis väike prints .

"Nad ei kihuta mitte millelegi järele," sõnas rööpaseadja. "Nad magavad seal sees, või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase."

"Ainult lapsed teavad, mis nad otsivad," sõnas väike prints . "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neilt käest ära võetakse, siis nad nutavad..."

"Neil on õnne," sõnas rööpaseadja.

"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.

Nurruvalt hea.



Alicele meeldis õhtuti kaua üleval olla. Hea oli ju teada, et ta oli koos armsa inimesega mitte seadusesätete pärast vaid selleks, et ta tundis sisemist soov. Need olid armsad õhtud. Ta oli keetnud kannutäie teed, süüdanud küünlad, mähkinud ennast pehmesse pleedi ja kerinud tugitooli. Ants oli süvenenud filmi vaatamisse. Alicele meeldis teda jälgida. Ta oli alati oma tegevustesse täielikult pühendunud. Seda ka filmi vaatamisel. Naisel oli täna tihe päev olnud. Peale oma tööpäeva aias lehti riisunud, kasvuhoonet korrastanud ja õunu korjanud. Oleks veelgi teinud, kui pimedaks poleks läinud. Muidugi polnud ta ka oma igaõhtust rattamaratoni vahele jätnud. Täna oli eriliselt soe õhtu olnud hoolimata sellest, et vihma oli tibutanud. Talle meeldisid ta sõidud. See oli just see aeg, mis kuulus ainult temale. Kõige parem aeg endale ja oma mõtetele. Ta ei teadnud ikka veel, kas ta oli ikka õigesti otsustanud. Hea põhjus abiellumiseks oli ju eelkõige armastus, sõprus, soov ennast just selle inimesega kindlamini siduda. Abielust abielu ei teinud ju mitte allkiri ega laulatus vaid oluline oli just see, et sa austad oma kaasat ja võtad teda sellisena nagu ta on ega püüa teda muuta. Muidu jääbki see vaid formaalsuseks, mis ei loegi ja on vaid pelk paberitükk. Ta ju igatses hetki, kui Ants armastust, õrnust ja lähedust väljendas, kuid sageli tõmbus ise otsustaval hetkel tagasi. Ta nagu kartis ikka veel lähedust, armastust ja ei tahtnud jälle haiget saada. Alice ei tahtnud enam oma ellu valu. Kas oli ilmas üldse "valutut armastust"? Mida lähedasemaks me kellegiga saame, seda suurem on võimalus haiget saada. Me ehitame oma südame ümber müürid kaitsmaks end igaühe eest, kes võiks meile haiget teha. Müür hoiab aga armastuse meist eemal.

Armastusest ja õnnest.


Alice teadis selleks, et elu koos toimiks, tuleb osata koos mõelda, koos edasi minna, arutada, armastada, austada teineteist, muuta ennast,

arvestada teisega. Kui oled õige inimesega kokku saanud, siis edaspidine on kõik juba sinu enda teha.
Iga inimese õnn on tema enese kätes. Alice polnud ju kahetsenud, et oli oma elu sidunud Antsuga. Kõlab võibolla imelikult aga ta polnud ka kunagi mehele öelnud-ma armastan sind. Inimene peab seda ise tundma. Ants polnud ju ka kunagi tähti taevast alla tuua lubanud, aga nad vajasid teineteist ja seda juba päris ports aega. Õnn on see, kui tead et oled nõus andma oma elu tema eest ja ta usub seda. Alati võib ju ka tahta seda, mida hetkel ei ole või kedagi, keda hetkel ei ole.
Aga kui ei ole mitte midagi ega kedagi- siis mõistad oi kui hea see keegi ikkagi oli. Tangot ju tantsitakse ka kahekesi.
Alicele meenus üks ütlemine Remarque "Triumfi kaarest ". Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid ... Aga pärlid lebavad sügaval."

Lootus.

Üks asi oli täiesti kindel - ebameeldivad ja valusad asjad Alice elus olid nüüd jäädavalt möödas. Kui praegu oli tema elus kõik väga hästi, siis kuskil sügavas hingesopis mäletas ta siiski veel neid aegu, kus tal väga valus oli.

Jääda enda tegeliku olemuse juurde ja rahu leida oli ta kõige suurem soov. Mitte küll kohe, sest see pidi veel aega võtma, kuid juba üsna pea. Kui ta ainult julgeks enda südame jäägitult avada armastusele. Vaatamata sellele, et tal oli valus olnud, vaatamata sellele, et ta kartis, vaatamata sellele, et oli pettunud olnud, vaatamata selle, et kõik ei läinud just nii nagu ta oli soovinud, vaatamata kõigele, mida ta oli elus pidanud läbi elama.

Ants oli järjekindel olnud. Kaks korda oli ta Alicele abieluettepaneku teinud ja kaks korda oli Alice mõtlemisaega võtnud. Ometigi oli naine kogu aeg teadnud, et paremat ja hoolivamat elukaaslast ei leiaks ta oma elus enam kunagi, aga ikka polnud ta endas päris kindel olnud. Kahe kuu pärast saab Alicest Antsu seaduslik abikaasa. Elu lõpuni. Just jälle nii," kuni surm meid lahutab". Tegelikult polnud ju karta ega kahetseda midagi. Ants oli alati naisega arvestanud ja tema soove peaaegu silmist lugenud. Naise mured olid tema südameasjad ja Alicel oli nii hea jälle teada, et ta pole maailmanaba ja ei pea kõige üle ise otsustama ja muretsema. Ta võis jälle olla see nõrk naine. Võis hommikul ärgata kindlustundega, et ta pole üksi või lihtsalt pugeda sõnatult Antsu tugevate käte vahele ja olla hiirvaikselt. Alati polnud sõnu vaja.

Vabanemine.


Lõpuks ometi oli Alice vaba. See oli hea tunne. Ta ei teadnud ise ka miks ta oli nii kaua sellest viimasest haprast niidiotsast kramplikult kinni hoidnud. Oli haaranud sellest nagu uppuja õlekõrrest, sest millegipärast oli tal tunne, et muidu vajub ta põhja ja ei saagi enam pinnale. Saatus oli talle küll mitu korda märku andnud, et on aeg jälle oma elu elama hakata, aga tal polnud julgust. Eelkõige muidugi usku endasse. Ilmas on ju küll inimesi, kes olid oma otsustes ja valikutes täiesti kindlad ja kõigutamatud ning teadsid täpselt, mida tahavad. Alice ei kuulunud nende hulka. Maailm oli ju suur ja lai ning seal jätkus ruumi ka kõhklevatele. Siiski oli kõik Alice enda valikutes kinni ja ta ei tohiks kahetseda seda, mis tehtud, vaid hoopis seda, mis oli tegemata jäänud.
Telefoni operaatorit vahetades jäi Alice ilma oma ilusatest sõnumitest. Tegelikult teadis ta neid kõiki peast. Iga sõnumiga tuli meelde just see päev, millal ta oli selle saanud. Kirjutada Vello oskas. Ta teadis teed naiste südamesse. Järgmisena kadusid tema arvutist logifailid ja siis kõik pildid. Ikka ja jälle oli ta lugenud kõike algusest peale ja süda täitus kurbusega. Kunagi oli ta olnud eriline ja vajalik. See oli nagu soola raputamine haavale, aga ta pidi neid ridu lugema. Keegi polnud temale midagi nii ilusat varem kirjutanud. Muidugi oli ta mehele tänulik. Tänu temale oli ta jälle elama hakanud. Ta poleks iial uskunud, et on võimeline veel armastama. Alice oli ju nii katki olnud. Lõpuks jäi ta ilma ka sellest kõige viimasest, mis oli teda veel natuke Velloga sidunud. Esimesel nädalal oli rahutus hinges. Midagi oli puudu ja ta ei leidnud kusagil asu. Ta elurutiin oli ränga hoobi saanud.
Alice oli ise ka juba päris tükk aega aru saanud, et see oli vale olnud, aga tal polnud nii palju tahtejõudu, et sellest loobuda. Kui mitu korda oli ta ennast proovile pannud, aga ikka sai tema naiselik nõrkus temast võitu. Viimasel ajal tegid need kõnelused hoopis ta meeleolu nukraks. Kõik oli ammu teisiti. Alice ei tundnud enam seda Vellot. Temaga rääkis võõras mees.
Nüüd üle hulga aja lugedes tundis ta esimest korda, et "liblikad" olid kõhust kadunud. Kõik tundus hoopis nii labane.

Seal tähtede taga.

Alice elus oli kõik hästi. Ants oli hell ja hoolitsev. Eriti õnnelikuks tegi teda see, et mees oli ta tütre omaks võtnud. Juba ammu suhtus ta temasse nagu oma lapsesse ja alati küsis, kuidas tal läheb ja kas kõik on olemas. Alice ei vajanudki abi, talle piisas teadmisestki, et võis hätta jäämise korral Antsule loota.

Alicele meeldis neid kahte vaadata. Kui tütrel oli kuskile minek küsis Ants alati, kas

tal raha ikka on ja millal ta koju jõuab. Sinna juurde kuulus veel isalik musi otsaette ja kalli. Jah aeg möödus kiiresti. Allari surmast hakkas juba neljas aasta täis saama. Seda oli raske uskuda. Valu polnud päris kadunud, aga natuke tuimemaks oli küll jäänud.

Õhtul netis ühte sõnapaari guugeldades leidis Alice ühe blogi. Alguses hakkas ta seda automaatselt lugema. Mida rohkem ta luges, seda selgemaks talle sai. Ta tundis seda inimest. See tõi Alicele kõik jälle meelde tegi talle rohkem haiget, kui ta arvata oskas. Ta ei saanud enne lugemist lõpetada, kui oli kõik läbi lugenud. Kõik viimse reani , isegi kommentaarid. Pisarad jooksid sorinal, aga lõpetada ka ei suutnud. Mõnda postitust luges lausa mitu korda. See oli talle nii tuttav tunne. Midagi sellist oli ta ise ka läbi elanud. Just need viimased sõnad ja see süütunne. Kas ta oleks midagi saanud muuta, kui oleks sellel õhtul koju jäänud? Allari juures olnud ja keelitanud teda mitte sõitma minema. Tal oli nii kahju. Mehest ja lastest ja naisest ja kõigist, kes seda pidid läbi elama. Miks on vahel elu nii karm? Miks võetakse just need kõige paremad, südamlikumad ja vajalikumad. Kurjategijad, mõrtsukad, ahistajad elavad rõõmsalt ja teevad oma koletuid tegusid. Öeldakse küll, et kellelegi ei panda raskemat koormat, kui ta kanda jaksab, aga kas see pole juba küllaltki raske. Kui raske peab siis see koorem olema, mida me peame jaksama kanda?

Lähedase inimese kaotus mõjutab tugevalt meie tundeid. Lein nõuab vaikset aega ja ruumi meie elus. Alice ei suutnud kunagi leppida selle väljendiga, mis talle oli korduvalt öeldud. Allaril on nüüd parem seal, kus ta nüüd on. Kuidas sai tal parem olla? Ta polnud ju ometigi siin Alice juures. Ta vihkas neid, kes ütlesid, et nad teavad, mida ta tunneb. Mitte keegi, kes polnud seda läbi elanud, ei saanud seda teada. Keegi ei tohtinud talle öelda, et aasta või kahe või kolme pärast on ta täiesti terve. Ta ei saanud ju iialgi enam päris terveks. Temast ei saanud enam kunagi päris endist naist ega ema oma lastele. Ta õppis küll leppima Allari surmaga ja edasi elama hoolimata tema eemalolekust, aga süda igatses ikkagi. Suur tükk sealt oli puudu. Vahel püüdsid kõik Alicega sellest rääkida ja teda mõista, aga tema oleks hoopis miljoniks killuks tahtnud kukkuda.Vajuda kuskile põranda prakku ja mitte kellelegi nähtav olla. Kõik tundus nii ebatõene ja kaotust oli ikka veel raske tunnistada. Ta koges ahastust, kurbust, suurt segadust, tühjust. Talle polnud võõrad ka hirm süütunne isegi viha. Tihti valdas teda lihtsalt tundetus ja tuimus. Sellele tunnete virr-varrile ei saanud isegi nime anda.

Magamisest ei tulnud öösel muidugi midagi välja. Alice oli liiga segaduses. Ta surus ennast ainult Antsu vastu, võttis tal kõvasti ümbert kinni ja pisarad voolasid omasoodu. Hinges oli selline kurbus ja tühjus ja nii valus.

Vastu hommikut tuli lõpuks uni koos unenäoga. Ta polnud Allarit enam ammu unes näinud. Nüüd ta tuli tema juurde ja süles oli tal väike beebi.

"Ma hoolitsen su beebi eest ja tõin ta sulle näha": olid ta esimesed sõnad. Allar oli habemesse kasvanud ja kuidagi vanemaks jäänud. Seljas oli tal kott. Alice suutis ainult küsida, kus ta nii kaua oli olnud? Miks ta varem ei tulnud Alicet vaatama? Allar vastas, et tegi tööd ja tõi talle raha, et ta ei peaks enam muretsema. Kohe pidi tulema ka auto talvepuudega. Just kõik need asjad, millest Alice iga päev nii palju mõtles. Südamesse tuli selline kerge tunne, et ärgates tundus nagu see kõik oleks päriselt olnud.

Mõtetes.

Alice tahtis vahel lihtsalt nutta. Omaette nukrutseda,peitu pugeda kõigi eest, et keegi ei peaks nägema tema märgi silmi ja nõrkusehooge.Tegelikult tahtis ta paljusid asju, kuid miskipärast ei saanud neid enam. Kõik oli muutunud, ta ise, inimesed tema ümber, kogu ta elu. Pisarad jätsid ta näole jäljed, sõnad jäid kurku kinni, valu tungis südamesse ja hinge. Pisarad olid nii pisikesed, aga tulised ja soolased. Nad tegid haiget. Kas keegi teadis üldse, kui palju haiget võivad teha pisarad ? Elu ei olnud ju ainult vikerkaar, mis koosnes ilusatest värvidest. Miks pidi ta alati mõtlema ainult sellele, millest ta puudust tundis ja mitte kunagi sellele, mis tal juba olemas oli? Oleks tahtnud hoopis naeratada, et pääseda sellest lõputust kurbusest. Polnud mingit vahet, kas ta elas minevikus või tulevikus. Naeruväärne oli kogu aeg oodata seda erilist hetke, mis avaks talle elu kogu oma tähendusrikkusega. Hommikul ärgates oli esimene mõte, et homme hakkan elama. Ta ei märganudki, et tegelikult voolas elu nagu vesi ta sõrmede vahelt läbi.

Ei tohiks ju karta elada, haiget saada, eksida. Kõik see oli loomulik ja kuulus elu juurde. Alice oleks võinud ju kedagi õnnelikuks teha. Just teda, keda ta uskus armastavat, kes oli tema jaoks tähtis, kes andis talle jõudu ja armastust, et edasi liikuda. Pole tähtis mitu neid inimesi tema elus oli. Oluline oli see, et olemas oli keegi, kelle nimel elada, armastada. Ta ju teadis, et ta ei ole üksi, et oli olemas tema, kes teda armastas ja kes teda vajas. Kui Alice ainult suudaks endas selle tunde üles leida, mitte kartma hakata ja põgeneda. Põgeneda selle tunde eest, lukustada oma süda ega mitte kedagi enam sisse lasta. Kõige lihtsam teeselda, et tal polegi südant, et keegi ei saaks seda seespoolt uuristada. Just nagu õunauss õuna.Tükk tüki haaval.

Mõtisklus.

Mis ma andsin, see mul on, mis ma kulutasin see mul oli, mille hoidsin endale, selle kaotasin.

Alice teadis, et vahel võib üks lause öelda ja mõtlema panna rohkem, kui terve pikk romaan.Väga paljud mõtlevad ainult endale ja sellele, et neil oleks hea. Just nemad peavad saama seda, mida nad tahavad. Soovid, soovid, soovid. Mõtted jooksevad peas ringi. Ööhääled on mõnusad. Kõik lepatriinud on ammu magama läinud, kõik liblikad on lendu tõusnud. Krabinad, kolksatused, sahinad. Kõik kõlab teistmoodi, kui päeval. Kuidagi lummavalt, hullutavalt, igatsevalt.

Alice oli täna üksi. Pea oli mõtteid täis. Ei lasknud uinuda. Millest ta küll mõtles?

Mõtlen jälle Sinule. Kirjutan Su nime kohvipaksule. Talletan su nime oma mõttemaailma. Kui kaua veel? Tahaksin su nime jäädavalt ehk igavesti oma peast pühkida. Sulgen enda järel ukse. Pime. Ei pane tulesid põlema. Ma tean, et olen tujukas, vahel veider, mõtlik, veidi omapärane.Vahel olen ma kurb, vahel piiritult õnnelik. Ma olen tasa ja kuulan sinu seest tulevat vaikust. Sa näitad ennast varjatud kujul. See, et Sa olemas oled peegeldub alati asjades minu ümber ja muidugi ka mälestustes. Elu ongi ju see, mille kõiki häid hetki me hinnata ei oska.Vahel teeme seda siiski, aga liiga hilja. Terve elu nutame taga asju ja inimesi, hetki ja mälestusi mida me kunagi enam tagasi ei saa. Tegelikult tuleks hoopis hinnata seda, mis meil on olnud sest ka parimad ajad saavad ükskord otsa. Inimene ei ole kunagi rahul. Kuidas peakski käituma, kui mõtted ja hing pidevalt erinevaid sõnu räägivad? Vahel on valus tehtud vigade pärast, kuid süütunne hajub ja kaob ja mõtted liiguvad vanu radu. Tagasitee leidmine on keeruline. Miski pole igavene- ei armastus ega elu. Inimene pole surematu. Ühel hetkel saab kõik otsa ja ta lihtsalt kaob. Võib-olla sünnib ta uuesti siia ilma ja alustab kõike otsast peale. Seda elu, mis on talle antud. Õpib olema tugev, iseseisev ja mis kõige tähtsam. Õpib uuesti armastama. Nii lihtne see ongi..

Äike.

Alice ärkas öösel üles suure mürina peale.Tundus nagu oleks raske rong paljude vagunitega ta akna tagant mööda sõitnud. Muidugi oli ju kõik hästi kosta, sest rõduuks oli lahti nagu alati.
Talle meeldis magada jahedas toas, kus tuul kardinaid liigutas.Ta tõusis ja läks rõdule. Alicele oli alati meeldinud vaadata, kuidas loodus oma jõudu näitas. Ta oleks nagu tahtnud näidata kui väikesed me tema kõrval oleme.
Tegelikult teame ju äikesest päris palju, aga siiski paelub tema müstilisus. Vanasti seostati teda jumalate vihaga. Vaevalt enam keegi nii mõtles, aga mõnes mõttes oli ikkagi hea uskuda, et oli märk millestki kõrgemast.

Alicele meeldis vaadata. See oli natuke hirmuäratav, kuid samas ka kaunis ja müstiline. Maa ja taevas oleksid nagu kokku saanud. Välk tundus oma suure ereduse, purustamisjõu ning müristamise tõttu väga suurejooneline ja jõuline. Kuidas muidu suudaks ta tappa inimesi, süüdata ja hävitada maju, purustada puid. Just oma suure ereduse tõttu tunduski ta nii võimas. See valguse ja varjude mängu kestus oli tegelikult petlik. Ainult järelpiltide järgi tundus see kestvat nii kaua. Terve ilm oli korraga nagu tules ja siis avanesid taevakraanid.Vasakult lähenes vihm nagu suur valge sein. Lõpuks ometi...

I miss you more than words can say.

Anna mulle andeks, et olen sind endas hoidnud ja vabastamise asemel kurbuseks kasvatanud.

Alice ju ometigi teadis, et ta oli täiesti lootusetu. Nii kinni iseenda tahtes. Ometigi tegi nagu oskas. Küllap ta hakkab kunagi paremini oskama. Kuhu selline kangekaelsus ja jonnakus viib?Ta ei otsinudki lahendusi ega teinud mitte midagi selleks, et olukord või meeleolu paraneks. Talle meeldis mängida oma katkist plaati: mina, mina mina...

Ometigi ta tundis, et osasid inimesi oli kergem armastada kui teisi, osasid võis lausa vihata. Kui ta suudaks tingimusteta armastada, oleks ta ideaalsete oskustega armastaja. Armastus ei saa muutuda omamiseks ja ahistamiseks. Selleks, et armastada on vaja osata seda teha. Kui tõeliselt armastada, siis ei saaks ju miski tema juures häirida. Alice suudaks armastada kõigi tema vigade probleemide ja minevikus tehtud tegudega. Ei tema ise, ega need vead ei takistaks teda armastamast.

Kui oskaks tõesti tingimusteta armastada, siis järelikult ka mõistaks miks mõned on just sellised nagu nad on. Kas ta peaks ennast sellepärast vihkama või vähem armastama?.Alice oli ju tundnud seda täielikku "oma" tunnet, et teine inimene on nii oma nagu oleks juba hämaratest aegadest hallaegadest saadik koos oldud. See oli nii hea tunne, mis ei tahtnud kuidagi ununeda ja millest ta ikka puudust tundis.
Ja kui see nii oli, siis miks ta oli? Ilmselt sellepärast, et enam paremini ei saanud ja ei osanud.

Tagasi argipäevas.


Jaanipäev õnnelikult üle elatud, samuti ka pikad pühad, läks elu oma tavalisse rütmi tagasi.
Täna tundis Alice ennast jälle õnnelikuna. Ta ei saanud ise ka aru, mis temaga toimus. Kord oli ta õnnelik, siis jälle tujukas, vahel tahtis lihtsalt niisama nutta ja üksi olla, siis jälle kartis üksindust. Ta oli kartnud ka armastada, kuigi oli ju süütult piirideta seda teinud ja haiget saanud. Nüüd oli ta võimeline vaatama tagasi võimalustele ja valikutele, mis olid ta hinge toonud sinna, kus ta praegu oli.
Rahutus hinges, imelikud hetkesoovid ja tahtmised. Kasvõi tantsida paljajalu märjal, pehmel murul täiskuu valgel ja enne magamajäämist istuda katuseharjal ja vaadata suurt kollast kuud-täiskuud ning vaikida. Kasvõi hommikuni. Kuutõbine ta ju ei olnud. Vähemalt omaarust mitte. Miks siis nii imelikud tahtmised?
Igaüks vastutab ise enda tegude eest. Kui palju olekski võimalik võtta teise inimese tunnete ja tegude eest endale vastutust? Mis peaks sellel kõigel pistmist olema armastusega? Aga "Väikese printsi "aegumatu tõde-"Sa vastutad kõige eest, mida Sa oled taltsutanud". Alice oli lugenud seda raamatut mitu korda.
Armastatakse ainult ühe korra elus tõeliselt, aga armuda võib ju sadu kordi... Ta oleks tahtnud nii palju öelda, kuid vaikis, sest kartis tagajärgi ja valu ja pisaraid ja armastust. Ometigi oli ju kõik korras.

Tagasi minevikku.



Alice tuju oli viimastel aastatel alati jaanipäevaks kurvaks läinud. Iga inimese elus on ju rõõmsaid ja kurbi sündmusi. Mõnel on rohkem häid, teisel halbu mälestusi. Jaanipäev oli alati olnud perepüha. Alice teadis hästi vanasõna"Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."Ta ei saanud midagi parata, et ta mineviku varjud segasid ikka veel olevikku ja purustasid lootuse ilusale homsele. Kurvad mälestused ei tahtnud kuhugi kaduda. Just nüüd jaanipäeval kriipisid nad veel eriti hinge. Alice ei tahtnudki neid unustada. Ta oleks tahtnud hoopis õppida elama teadmisega, et juhtunu ongi osa tema minevikust ja lihtsalt saavutada kontrolli oma mälestuste mõju üle. Aja jooksul muutus küll emotsionaalse trauma mõju nõrgemaks, kuid päris ära ei kadunud see kuhugi.
Alice oli ju ometigi õnnelik. Vähemalt ta ise uskus seda. Ta elus oli kõik hästi, aga miks see nukrus ei tahtnud kuhugi kaduda. Põhjust ju nagu ei olnudki, aga ometigi... Inimene on loodud kord juba selline. Vahel rõõmus, vahel kurb. Ikka juhtub vahel, et miski teeb meele nukraks, aga see ju läheb mööda ja leitakse jälle põhjus rõõmustamiseks. Kurbus ja rõõm käsikäes - just nii nagu pole teineteiseta mõeldud valgus ja vari, elu ja surm.
Alice kartis lahti lasta. Tegelikult suisa elada, sest õppida elama tähendas ka õppida lahti laskma. Kinnihoidmine iseenesest polnud ju võimatu, aga ta tõi endaga kaasa sellesama valu, mida Alice üritaski vältida.Inimene ei peakski ju küsima, mis on elu mõte, vaid mõistma, et tema ongi see, kellelt seda küsitakse.

Endasse.


Alice turvaline maailm oli vahel nagu pahupidi pööratud. Ta ärkas öösiti tihti hirmutundega üles. Peas oli 100 mõtet ja küsimust. See ei saa ju tõsi olla? See ei või päriselt nii olla? Äkki on see hoopis uni. Ta kartis, et ärkab kohe üles ja see ongi unenägu. Ta oli liiga kaua üksi ja õnnetu olnud. Nii õnnetu, et see oli jätnud jälje. Oli olnud ainult ääretu väsimus, aga õnneks oli see möödas ja Alice oli tasapisi jälle elama hakanud.
Ta puudutas Antsu, et endale tõestada et mees oli päriselt tema kõrval. Kaine kaalutluse all liigutas midagi valusalt. Alices tärkas tõeline armastus ja ta teadis, et armastab Antsu ning ei ole temast kunagi nii palju hoolinud kui just sel silmapilgul. Homme on juba uus päev ja ta ei teadnud, mida ta siis tunneb.
Ta oli alati püüelnud ideaali poole, kuid ideaalsuse eripäraks oli ju see, et reaalses maailmas seda paraku tihti ei esinenud. See, mida Alice tahtis osutus tihtipeale ehedamaks ja rikkamaks kui tema loogika oleks suutnud välja mõelda. Ta oli kord juba selline, et vajas pidevat turvatunnet. Kunagi oli ta juba õnnelik olnud. Nii õnnelik, et õhust tuli puudus-lausa eneseunustamiseni kogu olemisega. Alice oli liiga palju öelnud, rohkem kui vaja. Kus oli see õnn? Kus algus, kus lõpp? Tal polnud midagi enam õppida, kui ainult ehk seda, et ta ei saa teist inimest muuta vaid ainult iseennast.

Otsides end.


Alicet valdasid jälle segased tunded. Kui elus ei lähe nii nagu tahad, siis on pettumused kerged tulema. Vahel ta tahtis Antsu endale koos kõige tema keha, hinge ja südamega. Tahtis nii väga, et lausa valus hakkas. Ükskõik kui sügavale ta oma tundeid ka ei peitnud, ükskõik kui kaugele ta neid ei peletanud, ükski käitumisviis ei teinud neid olematuks.
Armastus on ime. Tunded kahe inimese vahel peaksid olema kaunid ja õrnad. Kaks inimest ei saa olla õnnelikud, kui nad ei ole ühesugused. Alice ei tahtnud öelda seda, mida teisel oleks olnud valus kuulda, aga jäägitult ennast anda ta ka ei saanud. Kuidas sai Ants teda armastada kui tal oli selline elukihk, mis mehel puudus? Alice oli võimeline armastama ja vihkama sellise kirega, mida paljud ei suutnud. See põlemise tunne sealt kaugelt oli veel meeles. Nii hea, et ei teagi kas naerda või nutta. Paanika, et pead lahti laskma, et ei saa enam hoida ja suruda otse vastu südant, just sinna kus on nii valus ja nii kuum, et lausa kõrvetab. Mida teha kui see põlemise tunne oli nii vajalik, et ennast elusana tunda? Kui iga keharakk kisendas helluse ja armastuse järele?
Alices tõstis pead haavatud uhkus ja naiselik enesearmastus. See panigi ta hinge pidevalt mässama. Vahel ta tundis endas lausa ürgjõudu. Oleks tahtnud tuhiseda nagu tuul või tormata nagu metsikud lained. Ants oli aga nii vaikne ja rahulik. Liiga hea ja tasakaalukas. Leppida teadmisega, et see aeg põleda on läbi ega tule enam kunagi tagasi. Et nii üürike oligi see hetk või nautida hoopis iga koosoldud hetke nii nagu oleks see esimene ja ühtlasi ka viimane, tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Miks peab kõik nii keeruline olema?

Mõeldes Sinule.

Ajuti tundus Alicele nagu argipäev kipuks üle jõu käima. Kõik oli ainuüksi tema peal
ning tundus käest libisevat. Mida teha kui süda on katki, hing on katki, unistused on kildudeks ? Eks ikka ta tavaline valik-enesehaletsus, pisarad, valu, põgenemine või siis sorida oma mälestustes. Kunagi oli talle öeldud, et homme on meie elada jäänud elu esimene päev. Alice oleks seda uskuda tahtnud. See tundus siis nii ilus ja tõi kaasa kummalise igatsuse ning rahutuse, mis näris ta sisemuses.
Ta oli täna kurb. Taas kord oli ta läbinud Kolgata tee, aga ka aru saanud, et ta polegi nii külm ja kalk, nii julge ja tugev. Läheb vaja palju vaprust, et avada oma elus uus uks. Ta oli ju sündinud siia, oma kogemust saama ja oma elu elama. Ta vihkas hüvastijätte. Eriti veel selliseid, kus tuli hüvasti jätta juba siis, kui polnud veel õieti tuttavakski saadud. Seda "meid" polnud enam olemas. Öeldakse ju küll, et maailma lõpus on kohvik, kus me kunagi kõik kokku saame, aga sinna jõudmiseks kulus veel aega, palju aega. Seda oli tal praegu küllaga käes. Alice tahtis meeleheitlikult tõrjuda oma mõtetest juhtunut. See kaotus oli olnud osa tema elust ja seda kohe unustada polnud võimalik. Praegu oli see veel liiga värske ja valus.

Elul on algus ja lõpp. Seda kogeme me kunagi kõik, kes varem, kes hiljem. Algust me enamasti ju ei mäletagi, aga lõppu me ei teagi. Lõpmata hea on aga mõelda, et teisel pool seda teadmist saame me kunagi kokku. Kaotusvalu võib olla suur, isegi nii suur, et esialgu ei oskagi seda jagada. Samas võis läbielamata lein olla nagu kivi rinnus. Elad ja tunned, et kuskil on midagi, mida pead tundma ja nägema. Loomulikult sai ta aru miks pidi see nii minema, aga ta elus oli toimunud suur muutus, mis sundis teda endalt küsima-kuidas edasi minna? Kõrvalt vaadates tundus kõik nii lihtne. Kedagi ei saa panna sinu elu elama ning kedagi ei saa enda külge siduda. Alice igatses ikka veel taga aegu, mis tal olid olnud ja harva mõtles sellele, mis tal juba olemas oli. Igatseda seda, mida tegelikult pole olnudki, olla tema kõrval ja teada, et ei saa teda kunagi. Kahjuks mitte kõik ei mõista seda.

Usk, lootus, armastus.



Alice tervis läks taspisi paremaks. Päris hästi ta ennast veel ei tundnud, aga tööle tagasi minna sai ikkagi. Kodus teadmatuses passimine poleks ka parem variant olnud. Nüüd oli vaja ainult natuke oodata, et täielikku selgust saada.
Ants püüdis igati ta olemist kergemaks teha. Tegelikult oli tal ju kuldne süda. Alice oli seda algusest peale märganud, aga vahel ta lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada. Mees oli alati talle toeks olnud. Enda peale mõtles ta alati viimasena. Põhiline, et Alicel oleks hea. Eranditult iga kord kui Alice jälle mõne murekoorma all looka vajus või oli omadega täiesti puntras, oli ikka Ants see, kes talle oma tuge pakkus. Nii hea, mõistev ja hoolitsev. Ta ei küsinud kunagi midagi üleliigset ja lasi Alicel lihtsalt olla. Alice tundis kogu aeg, et ta oli tema jaoks olemas. Nagu nüüdki.
Teadmata kuidas sellest rääkida lükkas ta jutuajamist kogu aeg edasi. Kõigepealt tahtis ta endas selgusele jõuda. See oli nii raske. Oma südames ta ju teadis, mis oli õige, aga kas see tõi ka alati rahu südamesse.
Esimest korda nende tutvuse jooksul avas Ants ennast lõplikult Alicele, kuigi naine oli juba ammu aru saanud, et Ants ei vajanud teda mitte toimetamisteks ja koristamiseks vaid selleks, et lihtsalt hoida ja armastada. Alice tahtis ju samaga vastata, aga Ants sai kõigega ise hakkama.
Usk, lootus, armastus-need pannakse meie igapäevastes eluraskustes sageli proovile. Ilma nendeta oleme nagu pilliroog tuulte käes. Alice oli tavaliselt endasse uskunud, aga nüüd oli Ants, kellele ta võis toetuda. Just nagu ta lemmikraamatus.
"Õnn algab ja lõpeb sinuga," ütles Joan. "See on ju nii lihtne"
Ravic ei vastanud. Mida ta ometi räägib, mõtles Ravic. "Nüüd ütled sa mulle takkapihta, et armastad mind," sõnas ta viimaks.
"Ma armastan sind."
Ravic tegi käega ebamäärase liigutuse. "Sa ju tunned mind vaevalt."
"Mis see siia puutub?"
"Vägagi. Armastada... see tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta."
"Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. Seda ma tean"

Haigus.

Viimaks hakkas see õudus läbi saama. Alice tundis ennast juba palju paremini. Ta suutis natuke isegi majas ringi liikuda ilma, et ta pea oleks kohe hakanud jälle ringi käima ja süda pööritama. Söögi peale oli veel vara mõelda. Paljas mõte sellele ajas jälle iiveldama.
Kaks päeva olid Alice elust kadunud nagu suurde musta auku. Ta ei mäletanudki eriti midagi. Nii vilets oli ta enesetunne, et elu läks temast lihtsalt mööda. Läbi poolune kuulis ta, kuidas teda vaatamas käidi, aga see oli ka kõik. Aegajalt oli sundinud kramp ta sisemuses teda alla korrusele tuikuma ja aegamööda seinast tuge otsides vaarus ta jälle oma voodisse tagasi. Küll see oli raske ja pingutust nõudev. Ta selga oleks nagu raske koorem seotud. Keegi oli ta kõrval, keegi püüdis temaga rääkida, aga Alice lihtsalt ei jaksanud oma suud avada. Ta oli nii väsinud, silmalaod nii rasked.
Majas olid igapäevased hääled ja helid. Keegi tuli ja keegi läks. Uksed käisid kinni-lahti. Keegi tegi süüa. Kohvilõhn. Alice ju ometigi armastas kohvi. Praegu oli see aroom maailma hullem. Ta oleks keelanud igasuguse keetmise ja küpsetamise. Alicet ei huvitanud praegu mitte midagi. Ta tahtis ainult vaikselt omaette olla. Mitte kedagi näha ega kuulda.
Äkki peatus kellegi külm käsi ta otsaesisel. See oli nii hea tunne, aga silmi lahti teha ta ei jaksanud. Tegelikult polnudki vaja. Ta teadis niigi ilma vaatamatagi, kes oli selle käe omanik. Nii hea, kui keegi ikka muretseb ja hoolib. Sõnu polnudki vaja. Lihtsalt oli hea olla ja tunda.
Kas sõnadel oligi praegu üldse tähtsust? Inimesed on harjunud neid ütlema ja tahavad ka kuulda. Armastust ei saa panna sõnadesse, aga on võimalik panna tegudesse. Mees ei peagi ütlema neid kolme sõna, vaid tõestama oma tegude ja olekuga, et ta tõepoolest armastab. Nii hea oli tunda, et Alice oli üks nende hulgast.

Sõnad.

Lausutud sõna on nagu lendu lastud nool, mida ei saa enam tagasi võtta. Me räägime ju kellegiga iga päev ja ei mõtle üldse, et oma sõnadega võime väga haiget teha. Sõnadel on suur jõud. Nendega võime teisi rõõmustada ja kurvastada. Me ei pruugigi ju mõelda kas me teeme seda teadlikut või mitte. Alati võiks enne ju tegelikult mõelda.
Sõnadega võime kinkida sooje kallistusi kui ka anda kõrvakiilu.
Alice oli jälle haiget saanud. Ta ju teadis, et päriselus peaks ta hoidma ennast võimalikult kaugele, et ei tunneks jälle seda valu, aga see polnud nii lihtne. Milleks küll lasta endale haiget teha, kui ta polnud seda väärt? Vahel oli aga mõni periood lihtsalt peletavalt raske ja siis ta ei mõelnud, et ei tee seda mida peaks. Loomulikult võis seda ju kõigil juhtuda.
Alati ei saa ka minema kõndida. Alice oli õppinud ennast tagasi hoidma. Ta ei tahtnud samaga vastata. Parem oli teha nägu nagu oleks temast jagu saadud. Ta nägi inimesi enamjaolt nii, nagu sisimas iseennast. Teda ümbritsev oli ta oma peegelpilt. Kui tihti inimesed ta ümber mõtlesid nendele sõnadele, mis nad ütlesid. Kas enne seda või alles siis kui oli juba välja öeldud? Kõik peaksid olema ettevaatlikud oma sõnadega. Valesti öeldu võib teisele inimesele põhjustada kannatusi.
Alice armastas ilusaid sõnu, mis läksid otse südamesse ja hinge. Suur oskus on öelda asju heatahtlikkusega, ilma tahtmiseta muuta teist. Mõnele võib see põhjustada nii suuri kannatusi, et ta ei pruugigi sellega toime tulla. Öeldu võib ju tõde olla, aga kas Alice oli valmis seda veel kuulama.

---

Pole see, kes olin eile...


Iga inimene on vaba leidmaks oma õnne ja teed. Elu ongi ju otsing, lakkamatu otsing, meeleheitlik otsing, mis paneb meid tegutsema. Alicet ei rahuldanud üksikasjad, mis ta oli juba saavutanud ja kätte saanud. Suured muutused ta emotsioonides ja isiklikus elus panid kogu ta olemuse proovile. Ta kaevus sügavale endassse ja otsis vastuseid küsimustele, mis teda painasid. Oma sisemuse sunnil oli ta ju teinud asju, mida muidu ei oleks ta kunagi teinud.
Alicele meeldis ärgata hommikul Antsu kõrval ja vaadata kuidas ta toimetab. Ikka veel sai Alice oma hommikukohvi ja võileiva voodisse. Kui Alice oleks tahtnud, oleks Ants ilmselt talle ka tähed ja kuu taevast alla toonud. Ta oli valmis tema jaoks kõigeks, hoolimata sellest, et Alice oli talle ju palju muret ja valu tekitanud. Ants ei meenutanud neid aegu kunagi. Tema jaoks eksisteeris ainult see, mis oli just praegu.
Tegelikult igatses Alice küll taga seda aega, kus tema oli just see hommikul esimene ärkaja. Talle oli alati meeldinud ise lauda katta ja siis oma meest ja lapsi sinna oodata. See oli olnud tema iga hommikune esimene väike rõõm. Kogu pere armsalt laua ääres koos enne, kui kõik oma päevatoimetuste juurde läksid.
Alice ei tahtnud Antsu solvata ja talt seda tema rõõmu ära võtta. Ta oli ju niigi juba liiga palju tema ellu sekkunud. Tasapisi oli ta ikka enam ja enam sisenenud Antsu maailma ja võtnud temalt ära ta igapäevaseid tegemisi. Ega see kerge ei olnud, ei talle ega Antsule. Siiamaani oli see ju olnud ainult Antsu kuningriik. Alice pidi olema ettevaatlik oma sõnade ja tegudega. Sõnadega sai ju avada uksi ja teha head ning isegi haiget. Samuti võis põhjustada valu, mis oleks võinud kauaks südamesse jääda. Vahel võis ju vihahoos öelda palju, mida hiljem kahetseda. Armastatut tuli ju võtta just sellisena nagu ta oli, mitte sellisena nagu Alice oleks tahtnud teda näha. Aegajalt öelda talle midagi siirast ja südamest head. Peale iseenda peaks ikka hoolima ka teistest ja seda ka välja näitama. Alice uskus, et ta saab sellega hakkama. Ta oli sinnapoole ju teel.

Unistustes.

Alice päevad möödusid vaikselt ja rahulikult. Naisena sai ta Antsule kõige paremini seletada mis tema elus naise vaatevinklist vaadatuna just praegu toimus. Õrnem sugu mõtleb ja naudib ju alati südamega. Ka Alice meelest oli mõistus tundele nigel vastane. Sageli oli tal võimatu meelde tuletada kõige tähtsamaid sündmusi, kuid samas pidas ta kogu elu meeles asju, mis ta tundmustesse puutusid. Antsuga ühise elu ehitamine polnudki enam nii enesestmõistetav ega möödapääsmatu eluvorm, kus ühine pühedumus oleks ülem, kui ajutised arusaamatused, lahkhelid, pettumusedki, nagu neid elus ikka ette tuleb. Selle kõige põhjas elas ikka veel hirm, paratamatu hirm osutuda läbikukkunuks, ebapiisavaks, mitte edukaks, seksikaks, atraktiivseks-võimaliku kaotuse hirm, mis kammitses enam kui tõotus: kuni surm meid lahutab. Alice meelest oli see nagu lõputu käimine läbi roosipõõsaste, et otsida sealt erutavat hõngu. Alice jaoks ei piisanud sellest enam. Ta tahtis tegelikult rohkem. Mida enam ta iga päevaga elama hakkas, seda suuremaks kasvasid ta nõudmised. Enda vastu ja teiste vastu. Ta ei tahtnud jälle kriimustada saada. Ants oli endast kõik andnud, et Alice õnnelik oleks. Rohkemaks ei olnud ta suuteline. Inimene võib ju olla tugev nagu müür, kuid samas jälle nõrk nagu lill. Alice sai ju aru küll, et tegelikult ta ju vajas Antsu. Meestest sõbrad on väga kaitsvad kaaslased. Kuigi mehed ei taha seda välja näidata, on nad samuti väga õrnad, tundelised ja emotsionaalsed. Romantilisi mehi on ju tegelikult rohkemgi kui esialgu tundub. Seda tuleb ainult osata näha. Ka mehed ootavad ilusaid sõnu ja komplimente, olgugi, et nad seda ei tunnista. Armastus ei tee alati haiget, kuid Alice oli seda tunda saanud. Valu mõjutas ikka veel sügavamalt ta hinge. Ta oli ju kaua otsinud oma kadunud südamepoolt. Teinud seda piisavalt hoolikalt, soovides kogu hingest, et ta selle ka leiaks. Päriselus jäi ta aga ikka ainult inimeseks oma nõrkuste ja vigadega ja see tegigi temast unikaalse olendi enda jaoks.

Olen harjumus, millega iial ei harju.

Alice tõusis hommikul üles heatujulise ja väljapuhanuna. Hea oli alustada päeva täis energiat ja väljakutseid. Ta oli lasknud oma minevikul minna sest see oli täitnud oma ülesande. Alice oli jälle vaba. Ta tahtis olla koos Antsuga, sest temaga koos olles oli tal tunne, et ta on jälle kodus. Ants võttis ta arvamusi kuulda, märkas ja hoolis. Alice tahtis olla inimesega, kellel oli julgust otsustada ja vastutada, kellel oli Alice jaoks autoriteeti ja keda ta kuulas. Kõige rohkem oligi ta kippunud ennast unustama, just selles armastuse osas. Teoorias kippus ta ju tugev olema, aga elus. Ta pidi hävitada kõik oma negatiivsed ja piiravad hoiakud. Neil ei tohtinud Alice üle enam mingit võimu olla. See aeg pidi olema jäädavalt möödas.
Alice tahtis olla koos inimesega, kes armastas teda just selle pärast ja kõigest hoolimata. Ta tahtis olla jälle rõõmus ja õnnelik. See kõik pidi tulema tema seest, aga seal oli vahel nii suur segadus. See oli otsus, mille juures oli vahel raske püsida. Ta ju teadis väga hästi, mis oli tähendanud hoolimine, kui seda ei võetud vastu või ei saadud sellest aru. Temas oli ju olnud suur süda, isetu soojus ja hoolivust nii palju, et seda oleks jagunud kauaks läbi nii rohke ning raske kannatuse, et ei anna kirjeldadagi. Tema rumal ei saanud sellest aga aru. Tegelikult sai küll, aga ei tahtnud endale tunnistada. Lükkas seda kogu aeg eemale oma illusioonide tõttu. Mõnikord tundus talle, et ta oligi maailma õnnelikum inimene, aga siis purunes kõik tuhandeks killuks. Alice oli ju igatsenud armastust, lähedust ja õrnust, kuid otsustaval hetkel tagasi tõmbunud.Ta oli nagu kartnud lähedust. Ta kartis, et mida lähedasemaks inimesega saab, seda rohkem on võimalus haiget saada. Just hirm haiget saada, oligi ta viinud tõelise läheduse leidmisest kaugemale.
Õnneks leidus tema jaoks inimene, kelle abiga oli ta suutnud selle kaugele seljataha jätta. Alice elas jälle. Iga päevaga ikka rohkem ja rohkem.

Naer annab tagasi jõu, mille võtsid pisarad.

Oma elus viriseme tihti pisiasjade üle ja tihtipeale ei oskagi õnnelikud olla ning rõõmu tunda. Öeldakse ju, et mäetipp, kuhu me püüdleme on üks, aga võimalused sinna jõudmiseks on erinevad. Maailmas elab ju palju inimesi, kes on vastamisi oma elu ja muredega. Kunagi pole elu olnud ju ainult must ja valge. Tihti teeme asju, mida me tegelikult ei tahagi. Miks me siis ometigi teeme neid? Ilmselt selleks, et elu ei oleks mõtetu ja igav. On ju imeline kui ta pakub meile mitmekesisust. Sellisel rännakul saame selgeks, et tegelikult polegi tähtis niivõrd tippu jõudmine, kui teekond ise. Milliseks me selle teekonna kujundame, ongi ju ainult meie teha ja meie kätes. Armastades armastatakse ju muidugi ka meid, kui me ise oleme ainult võimelised armastama.
Nii oli Alicegagi läinud. Viimasel ajal oli tema elus tõesti palju juhtunud. Vahel küsis ta endalt, et miks just jälle temaga. Ometigi võiks ta oma vigadest lõpuks õppida. Pole ju olemas ei ohvreid ega märtreid. Lihtsalt on inimesed, kes satuvad kokku valedel eesmärkidel, aga südant välja lülitada ju ka ei saa. Jääb ainult aeg ja lootus või kas ikka jääb?Alice ju ei teadnud ikka veel kas ta tahtis kõik unustada, kõik mida ta ikka veel armastas.
Alice oleks tegelikult ammu pidanud aus olema eelkõige enda suhtes ja ükskord kindlaks jääma oma soovidele ja tahtmistele. Miks küll hüppas ta ikka ja jälle vette tundmatus kohas ja ei andnud endale aega, et aru saada eelkõige iseendast. Kõik võisid ju valesid otsuseid teha, sest me oleme ju lihtsalt inimesed. Aega tagasi pöörata kahjuks ei saa kunagi, aga targemad olla on kindlasti meie eelisõigused.