Mõtisklus.

Mis ma andsin, see mul on, mis ma kulutasin see mul oli, mille hoidsin endale, selle kaotasin.

Alice teadis, et vahel võib üks lause öelda ja mõtlema panna rohkem, kui terve pikk romaan.Väga paljud mõtlevad ainult endale ja sellele, et neil oleks hea. Just nemad peavad saama seda, mida nad tahavad. Soovid, soovid, soovid. Mõtted jooksevad peas ringi. Ööhääled on mõnusad. Kõik lepatriinud on ammu magama läinud, kõik liblikad on lendu tõusnud. Krabinad, kolksatused, sahinad. Kõik kõlab teistmoodi, kui päeval. Kuidagi lummavalt, hullutavalt, igatsevalt.

Alice oli täna üksi. Pea oli mõtteid täis. Ei lasknud uinuda. Millest ta küll mõtles?

Mõtlen jälle Sinule. Kirjutan Su nime kohvipaksule. Talletan su nime oma mõttemaailma. Kui kaua veel? Tahaksin su nime jäädavalt ehk igavesti oma peast pühkida. Sulgen enda järel ukse. Pime. Ei pane tulesid põlema. Ma tean, et olen tujukas, vahel veider, mõtlik, veidi omapärane.Vahel olen ma kurb, vahel piiritult õnnelik. Ma olen tasa ja kuulan sinu seest tulevat vaikust. Sa näitad ennast varjatud kujul. See, et Sa olemas oled peegeldub alati asjades minu ümber ja muidugi ka mälestustes. Elu ongi ju see, mille kõiki häid hetki me hinnata ei oska.Vahel teeme seda siiski, aga liiga hilja. Terve elu nutame taga asju ja inimesi, hetki ja mälestusi mida me kunagi enam tagasi ei saa. Tegelikult tuleks hoopis hinnata seda, mis meil on olnud sest ka parimad ajad saavad ükskord otsa. Inimene ei ole kunagi rahul. Kuidas peakski käituma, kui mõtted ja hing pidevalt erinevaid sõnu räägivad? Vahel on valus tehtud vigade pärast, kuid süütunne hajub ja kaob ja mõtted liiguvad vanu radu. Tagasitee leidmine on keeruline. Miski pole igavene- ei armastus ega elu. Inimene pole surematu. Ühel hetkel saab kõik otsa ja ta lihtsalt kaob. Võib-olla sünnib ta uuesti siia ilma ja alustab kõike otsast peale. Seda elu, mis on talle antud. Õpib olema tugev, iseseisev ja mis kõige tähtsam. Õpib uuesti armastama. Nii lihtne see ongi..