Äike.

Alice ärkas öösel üles suure mürina peale.Tundus nagu oleks raske rong paljude vagunitega ta akna tagant mööda sõitnud. Muidugi oli ju kõik hästi kosta, sest rõduuks oli lahti nagu alati.
Talle meeldis magada jahedas toas, kus tuul kardinaid liigutas.Ta tõusis ja läks rõdule. Alicele oli alati meeldinud vaadata, kuidas loodus oma jõudu näitas. Ta oleks nagu tahtnud näidata kui väikesed me tema kõrval oleme.
Tegelikult teame ju äikesest päris palju, aga siiski paelub tema müstilisus. Vanasti seostati teda jumalate vihaga. Vaevalt enam keegi nii mõtles, aga mõnes mõttes oli ikkagi hea uskuda, et oli märk millestki kõrgemast.

Alicele meeldis vaadata. See oli natuke hirmuäratav, kuid samas ka kaunis ja müstiline. Maa ja taevas oleksid nagu kokku saanud. Välk tundus oma suure ereduse, purustamisjõu ning müristamise tõttu väga suurejooneline ja jõuline. Kuidas muidu suudaks ta tappa inimesi, süüdata ja hävitada maju, purustada puid. Just oma suure ereduse tõttu tunduski ta nii võimas. See valguse ja varjude mängu kestus oli tegelikult petlik. Ainult järelpiltide järgi tundus see kestvat nii kaua. Terve ilm oli korraga nagu tules ja siis avanesid taevakraanid.Vasakult lähenes vihm nagu suur valge sein. Lõpuks ometi...