Mõtetes.

Alice tahtis vahel lihtsalt nutta. Omaette nukrutseda,peitu pugeda kõigi eest, et keegi ei peaks nägema tema märgi silmi ja nõrkusehooge.Tegelikult tahtis ta paljusid asju, kuid miskipärast ei saanud neid enam. Kõik oli muutunud, ta ise, inimesed tema ümber, kogu ta elu. Pisarad jätsid ta näole jäljed, sõnad jäid kurku kinni, valu tungis südamesse ja hinge. Pisarad olid nii pisikesed, aga tulised ja soolased. Nad tegid haiget. Kas keegi teadis üldse, kui palju haiget võivad teha pisarad ? Elu ei olnud ju ainult vikerkaar, mis koosnes ilusatest värvidest. Miks pidi ta alati mõtlema ainult sellele, millest ta puudust tundis ja mitte kunagi sellele, mis tal juba olemas oli? Oleks tahtnud hoopis naeratada, et pääseda sellest lõputust kurbusest. Polnud mingit vahet, kas ta elas minevikus või tulevikus. Naeruväärne oli kogu aeg oodata seda erilist hetke, mis avaks talle elu kogu oma tähendusrikkusega. Hommikul ärgates oli esimene mõte, et homme hakkan elama. Ta ei märganudki, et tegelikult voolas elu nagu vesi ta sõrmede vahelt läbi.

Ei tohiks ju karta elada, haiget saada, eksida. Kõik see oli loomulik ja kuulus elu juurde. Alice oleks võinud ju kedagi õnnelikuks teha. Just teda, keda ta uskus armastavat, kes oli tema jaoks tähtis, kes andis talle jõudu ja armastust, et edasi liikuda. Pole tähtis mitu neid inimesi tema elus oli. Oluline oli see, et olemas oli keegi, kelle nimel elada, armastada. Ta ju teadis, et ta ei ole üksi, et oli olemas tema, kes teda armastas ja kes teda vajas. Kui Alice ainult suudaks endas selle tunde üles leida, mitte kartma hakata ja põgeneda. Põgeneda selle tunde eest, lukustada oma süda ega mitte kedagi enam sisse lasta. Kõige lihtsam teeselda, et tal polegi südant, et keegi ei saaks seda seespoolt uuristada. Just nagu õunauss õuna.Tükk tüki haaval.