Seal tähtede taga.

Alice elus oli kõik hästi. Ants oli hell ja hoolitsev. Eriti õnnelikuks tegi teda see, et mees oli ta tütre omaks võtnud. Juba ammu suhtus ta temasse nagu oma lapsesse ja alati küsis, kuidas tal läheb ja kas kõik on olemas. Alice ei vajanudki abi, talle piisas teadmisestki, et võis hätta jäämise korral Antsule loota.

Alicele meeldis neid kahte vaadata. Kui tütrel oli kuskile minek küsis Ants alati, kas

tal raha ikka on ja millal ta koju jõuab. Sinna juurde kuulus veel isalik musi otsaette ja kalli. Jah aeg möödus kiiresti. Allari surmast hakkas juba neljas aasta täis saama. Seda oli raske uskuda. Valu polnud päris kadunud, aga natuke tuimemaks oli küll jäänud.

Õhtul netis ühte sõnapaari guugeldades leidis Alice ühe blogi. Alguses hakkas ta seda automaatselt lugema. Mida rohkem ta luges, seda selgemaks talle sai. Ta tundis seda inimest. See tõi Alicele kõik jälle meelde tegi talle rohkem haiget, kui ta arvata oskas. Ta ei saanud enne lugemist lõpetada, kui oli kõik läbi lugenud. Kõik viimse reani , isegi kommentaarid. Pisarad jooksid sorinal, aga lõpetada ka ei suutnud. Mõnda postitust luges lausa mitu korda. See oli talle nii tuttav tunne. Midagi sellist oli ta ise ka läbi elanud. Just need viimased sõnad ja see süütunne. Kas ta oleks midagi saanud muuta, kui oleks sellel õhtul koju jäänud? Allari juures olnud ja keelitanud teda mitte sõitma minema. Tal oli nii kahju. Mehest ja lastest ja naisest ja kõigist, kes seda pidid läbi elama. Miks on vahel elu nii karm? Miks võetakse just need kõige paremad, südamlikumad ja vajalikumad. Kurjategijad, mõrtsukad, ahistajad elavad rõõmsalt ja teevad oma koletuid tegusid. Öeldakse küll, et kellelegi ei panda raskemat koormat, kui ta kanda jaksab, aga kas see pole juba küllaltki raske. Kui raske peab siis see koorem olema, mida me peame jaksama kanda?

Lähedase inimese kaotus mõjutab tugevalt meie tundeid. Lein nõuab vaikset aega ja ruumi meie elus. Alice ei suutnud kunagi leppida selle väljendiga, mis talle oli korduvalt öeldud. Allaril on nüüd parem seal, kus ta nüüd on. Kuidas sai tal parem olla? Ta polnud ju ometigi siin Alice juures. Ta vihkas neid, kes ütlesid, et nad teavad, mida ta tunneb. Mitte keegi, kes polnud seda läbi elanud, ei saanud seda teada. Keegi ei tohtinud talle öelda, et aasta või kahe või kolme pärast on ta täiesti terve. Ta ei saanud ju iialgi enam päris terveks. Temast ei saanud enam kunagi päris endist naist ega ema oma lastele. Ta õppis küll leppima Allari surmaga ja edasi elama hoolimata tema eemalolekust, aga süda igatses ikkagi. Suur tükk sealt oli puudu. Vahel püüdsid kõik Alicega sellest rääkida ja teda mõista, aga tema oleks hoopis miljoniks killuks tahtnud kukkuda.Vajuda kuskile põranda prakku ja mitte kellelegi nähtav olla. Kõik tundus nii ebatõene ja kaotust oli ikka veel raske tunnistada. Ta koges ahastust, kurbust, suurt segadust, tühjust. Talle polnud võõrad ka hirm süütunne isegi viha. Tihti valdas teda lihtsalt tundetus ja tuimus. Sellele tunnete virr-varrile ei saanud isegi nime anda.

Magamisest ei tulnud öösel muidugi midagi välja. Alice oli liiga segaduses. Ta surus ennast ainult Antsu vastu, võttis tal kõvasti ümbert kinni ja pisarad voolasid omasoodu. Hinges oli selline kurbus ja tühjus ja nii valus.

Vastu hommikut tuli lõpuks uni koos unenäoga. Ta polnud Allarit enam ammu unes näinud. Nüüd ta tuli tema juurde ja süles oli tal väike beebi.

"Ma hoolitsen su beebi eest ja tõin ta sulle näha": olid ta esimesed sõnad. Allar oli habemesse kasvanud ja kuidagi vanemaks jäänud. Seljas oli tal kott. Alice suutis ainult küsida, kus ta nii kaua oli olnud? Miks ta varem ei tulnud Alicet vaatama? Allar vastas, et tegi tööd ja tõi talle raha, et ta ei peaks enam muretsema. Kohe pidi tulema ka auto talvepuudega. Just kõik need asjad, millest Alice iga päev nii palju mõtles. Südamesse tuli selline kerge tunne, et ärgates tundus nagu see kõik oleks päriselt olnud.